MY ASIA TRIP - FIRST VLOG EVER

Päris kaua aega võttis... Ehk keegi mäletab, et veebruari alguses alustasin oma seitsmenädalast trippi Aasias. Selle perioodi jooksul filmisin meeletus koguses klippe ning kohe algusest oli plaan need pisikeseks videoks teha. Sain juba kaks kuud tagasi selle klipi valmis ning milegipärast alles nüüd jõuab see avalikkuse ette. Muideks, see on mu esimene enda tehtud video! Palun ärge ole karmid siis!!! Video tegemiseks kulus umbes 5-6 tundi ehk Volga pidu, mis kaks kuud tagasi mu õe pool oli ja mille mina särasilmselt arvutis veetsin! :D 

Seda video vaadates tulevad mul iga kord heldimuspisarad silma, sest see aeg Aasias oli uskumatult lahe. Ma kohtasin nii palju inspireerivaid inimesi, sain palju enesekindlust juurde ja õppisin ühtteist uut enda kohta. No ja muidugi kohtasin oma armastust seal! Päris korda läinud trip hehe. 

Klippide järjestus on sama, mis mu reisil ehk siis Põhja-Tai, Filipiinid ning Vietnam. Igasugune tagasiside/küsimused on enam kui oodatud ja kui meeldib, siis ehk tuleb veel vloge! 

***

It took only 5 months to put video together from my Asia trip what I did alone... Okay, actually I finished it already 2 months ago, but it tooked time to share it with you guys. Anyways, this is my first video what I've ever done!!! So, please don't be harsh! 

Every time I watch this video I got such a good feeling in my heart! Time spent there was amazing and I met so many awesome people there, who inspired me and ofc I met my love there too! Enjoy and every kind of feedback is more than welcome!!

0

CHIANG MAI

Tavaline keset tänavat..

Smuuti on põhiline! See söögikoht oli väga lahe, mida Miaga külastasime- nad kasvatasid kõik toorained ise, seega väga hea vegetarian kogemus jälle!

Pad Thai- must have Tais

Ideaalne koht hommikusöögi nautimiseks!

Sellele linnale ja ajale tagasi vaadates tundub nagu see oleks mitu kuud tagasi olnud..Tegelikult olin ma ju alles seal!Iga päev elan nii palju uusi kogemusi ja emotsioone läbi. Hetkel olen Filipiinidel Boholi saarel Anda külas. Seda on väga raske seletada, aga ma tunnen end siin kummaliselt õnnelikuna. Ütleme et lausa nii hästi, kui mõtlen siit lahkumisele, siis käib südamest valu läbi.. Olgu, parem räägin Põhja-Taist ja Chiang Mai seiklustest, sest proovin siin vaikselt järje peale saada ja ei jõua ära oodata, millal saan jagada Filipiinide armastust Teiega! Aga ma tahan rääkida oma reisist loogilises järjekorras. 

Seega- Chiang Mai- suuruselt teine linn Tais ning vanima ajalooga. Kes templeid tahab näha, siis neid jagub seal iga nurga peal. Tulles Paist, mis jättis sügava jälje mu südamesse oma pisikese küla atmosfääriga, oli mul raske kohaneda Chiang Maiga. Ütleme siis nii, et ma polnud sellest linnast nii vaimustuses. Aga see on ka sellepärast, et ma pole suurlinnade fänn. Eriti siin Aasias, need on kõik ühesugused-lärmakad, kiired, natuke turistikad. Mul oli paar päeva seal aega ning miks ma sinna läksin oli ööturg (Sunday Night Market) ning see oli seda väärt.  Igal pühapäeval keelatakse autodele sissepääs kahele põhitänavale ning kõik kaupmehed panevad oma putkad püsti ning kauplemine võib alata. Sealt võid leida kõike ning põhiline oli muidugi "hand-made" käsitöö, mida müüsid kõik. Jep, kõva käsitöö. Seega ma usun, et paljud turistid said sellega natuke tünga. Tasus uskuda vaid neid "käsitöö" kaupmehi, kes tegid Sulle kohapeal ehte valmis. Okei, mida ma nüüd kahetsen on see, et ma ei ostnud omale Tai traditsioonilise mustriga rõivaid. Samuti unustasin Boracaylt osta omale käevõru. (Mul on plaan igast kohast osta üks käevõru omale.) Nii ta läheb, arvad et Sul on aega ja siis äkitselt jooksed juba lennule. Põhjus tagasi minna, eks? Tai köök on ka üks põhjus, sest appi kus ma igatsen neid toite! Ja kui soodne kõik oli! Street food on Tais väga populaarne ning alguses oli natuke harjumatu, et saad söögi kilekoti sees. Jep, lugesite õigesti! Kõige kuulsam roog on Pad Thai ning selle peaks igaüks ära proovima, kes sinna riiki satub! 

Teine päev Chiang Mais avastasin linna ning tutvusin teiste backeritega. Sain natuke informatsiooni ja ühed Taani kutid õpetasid mulle uue kaardimängu. Backpackimine on ikka väga hariv hehe :) Chiang Mais sain veel rohkem selgemaks kauplemise. Algselt öeldud hinnast kauple alati alla vähemalt 50 %. Selle olin juba enne reisi selgeks saanud, et enne taksosse istumist tuleb hind kokku leppida ehk siis oleks hea kui enam vähem alati tead oma sihtpunkti kaugust. Kui ei tea, siis mul on oma nipp-küsin alati enne kohalikelt, mis oleks õiglane summa maksta selle vahemaa eest. Sama hinnaga, mis kohalikud saavad, pole turistidel mõtet lootagi, aga vähemalt saab aimu summast.  Meie oleme nende jaoks alati valged inimesed ehk kõndivad rahakotid. Rääkides tee ületamisest, siis see on mul ka nüüd selge. Chiang Mais või üldse Aasia linnades pole väga valgusfoore. Astu lihtsalt tee peale ja kõik sõiduvahendid saavad ise mööda. Või siis looda parimat. Kuna Chiang Mai ei pakkunud pinget siis ühe päeva bookisin omale seiklusrohke päeva džunglis- Zipline (kas see on Eesti keeles mingi seikluspargi laadne asi? :D) Igatahes, see kogemus oli omaette lahe! Natuke lahjaks jäi  küll minu jaoks, nii on kui olla adrekasõltlane. Aga ma väga nautisin sinna üksi minemist ja me kamp, kellega koos sõitsime seal puude vahel, oli ka päris äge. Mu reisi esimesed päevad Pais olid nii sotsiaalsed, et Chiang Mais nautisin väga üksi linna avastamist ja tegutsemist täpselt enda soovide järgi.  Neli päeva möödusid seal kiirelt ning siis oli juba aeg Filipiinide avastamiseks.  Kuna ma näen blogi statistikast, et siin käib päris palju külalisi, siis jätke märk maha endast! Mul oleks nii tore saada soovitusi/kriitikat!! :) Või et kas mu jutt tundub üldse huvitav või peaksin vaid pilte postitama? :D 

Saadan palju päikest Teile maagilisest Anda külast!

Mu hommikune vaade aknast :)

6

A DAY FILLED WITH LOVE

See on variant, kuidas ei tohi!!! 

Selline viimase hetke jooks nendest treppidest aga loojangu vaade oli seda väärt!

Appi kui palju mul jagada on! Ma pean lihtsalt kuskilt otsast alustama, sest päevad aina mööduvad ja uusi põnevaid asju kuhjub! Hetkel olen Filipiinidel Boracay saarel, mis on PARADIIS! Aga täna jagan ma hoopis Teiega Põhja-Tai seiklusi. See päev on üks meeldejäävamaid minu jaoks Pais, sest kogu päev valitses minus tõeline õnnetunne! Pai oli koht, kus mu üks must-do listist oli elevantide külastus. Ma olin alguses väga elevantidega sõitmise vastu, kuid uurides rohkem selle kohta, sain aru, et on olemas ka kohti, kus koheldakse neid õiglaselt ja seda saab teha miljon korda paremal viisil, kui lõunas olevatel saartel. Ma mõtlesin väga pikalt kas ma üldse jagan neid pilte siin blogis, sest elevandid on ikkagist metsikud loomad ja nendega sõitmine on kuidagi nii tabu, aga ma sain aru, et kõige olulisem on, kui Sa ise mõtled läbi mõlemad aspektid ja teadvustad neid endale. Ma loodan, et mõistate mida ma mõtlen. Igas riigis on oma traditsioonid ja elevandid on Tai üks osa ning ka suur majanduse turgutaja. Mul on siiralt hea meel, et ma otsustasin seda teha ja minu kogemus Thom's Elephants pargis oli suurepärane. See on koht, kus koheldakse elevante õiglaselt ja ma veendusin selles veel tänu kahele vabatahtlikule, keda me seal kohtasime. Nad jagasid meile nii palju informatsiooni lontude kohta ja tänu neile sain ma kinnitust, et nendega sõitmine ei ole halb. See koht erineb teistest selle tõttu, et Sa oled elevandi seljas ilma igasuguste toolide ja asjadeta, seega see ei koorma elevanti. Meie oleme elevandi jaoks põhimõtteliselt nagu kärbsed..

Läksin sinna Miaga (saksa tüdruk kellega tuttvaks saime ja megahea klapp tekkis) ning tema oli elevante külastanud Chiang Mais, kus ta sai kohutava kogemuse kuna nägi kui halvasti neid koheldi! Nende tingimused olid kohutavad ja kodulehel olev jutt, et nad päästavad elevante tänavatelt jne ei vasta üldse tõele! Ma oleks samamoodi sinna läinud, aga tegin reisiplaanid viimasel hetkel ümber ja peatusin algselt hoopis Pais. Seega see koht, kus ma käisin oli tõeliselt elevandisõbralik. Nad söövad päevas (!) miinimum 250-300 kg ja oiii kui palju banaane me neile söötsime. Seal pargis oli 3 elevanti ja nad kõik olid nii sotsiaalsed ning nad armastasid inimesi. Ega nad on ikka kavalad ka, sest teavad kust banaane saavad. Sõitsime elevantidega jõe äärde kus nad meid vette loopisid ja nii lahe oli vaadata kuidas nad vees hullasid! Me veetsime mitu tundi nendega chillides ja mu armastus elevantide vastu kasvas iga veedetud minutiga seal! Nad on lihtsalt niii armsad! Lõppkokkuvõttes olen ma õnnelik, et seda tegin, sest see oli omamoodi kogemus ning Tai ja elevandid käivad omavahel kokku. Eks igaühel on selle teema kohta oma arvamus, aga ma loodan, et ma seletasin piisavalt hästi oma vaatenurka. 

See päev läks edasi seal pargis basseinides lõõgastudes ja maitsva Tai toiduga ning õhtul jooksime sõna otseses mõttes päikeseloojangut vaatama mäe tipus asuva Buddha kuju juurde. See vaade sealt oli lihtsalt imeline! Pais veedetud aeg oli minu jaoks suurepärane. Koht kuhu ma tahan tagasi minna, päris kindlasti! Järgmine päev juba sõitsime Miaga Chiang Maisse kus me teed ka lahku läksid. Backpackimise juures ongi üks kurb osa see, kui kohtad tõeliselt lahedaid inimesi, kuid kõik reisivad erinevates suundades. Mul on nii hea meel, et olen kohanud nii palju lahedaid inimesi! Aga need, kes tahavad silma peal hoida, mis seiklustega ma siin hakkama saan, siis selleks on Instagram. Sinna postitan vist kõige rohkem. :) Saadan Teile palju päikest paradiisisaarest, kuhu jõudmine võttis mul aega peaaegu et 30h! Aga see kõik oli tänu ülebookitud lennule (ma bookisin selle lennu 2 kuud varem), kuhu mind ei lastud ning siis sain veeta 4 tundi lennujaamas nendega vaieldes ja oiii mis seiklus see oli! Õnneks ma ei teinud seda kõike üksinda läbi vaid hoopis ühe filipiino naisega, kellega meil lõpuks oli nii hea klapp ja appi kui palju me lõpuks naersime oma olukorra üle. See oli tõeline seiklus! Lõpuks ma olen siin kohal, naudin uusi põnevaid seiklusi ning sellise chilli eluga võib ikka päris ära harjuda. :) Palju armastust Teile!

0

DREAMY LITTLE VILLAGE - PAI

Näete joonistust?

Jep, niiviisi saab tee ääres tankida ;) 

Mango sticky rice- appppi kui hea!

Elamus omaette!

Oeh, ma pole siiani üle saanud sellest armsast kohast, mis puges nii sügavale mu südamesse! Kirjutan seda postitust praegu varahommikusest Manila lennujaamast, olen ärkvel olnud varsti 24 h ja 2 lendu on selja taga ning üks lend lahutab mind unelmate saarest-Boracayst! Sellest räägin aga hiljem, sest mul on kõik Tai seiklused siin jagamata! Lennujaamad jäävadki vist kohtadeks, kus ma saan blogile keskenduda kuigi mul praegu on kõrvallauas ka backpackerid kellega muljetame hehe. Üksinda reisimine on ikka super, sest nii tutvub uute inimestega palju kergemini. Eks see ole ka natuke enda teha, kas julged hakata suvalistega rääkima või mitte. Minu jaoks see probleem pole. 

Ma siiralt proovin tuua Teieni oma reisi emotsioone ja kogemusi nii hästi kui võimalik, seega kogu kriitika ja soovitused on teretulnud! Paljud asjad muutuvad minu jaoks juba tavapäraseks, seega andke märku kui tahate millestki rohkem kuulda. Mul on ka niiii hea meel, et eelmine postitus meeldis ja sain palju kirju facebooki, et "millal järgmine postitus tuleb?". Tegi tuju niiii heaks!

Minu imeline aeg Tais on läbi ning endale üllatuseks olen ma nüüd reisil viibinud vaid 9 päeva, kuid tunne on nagu oleks siin olnud juba mitu kuud. Ma poleks ealeski arvanud, et ma kohanen nii kiiresti! Kuidagi väga hästi elasin sellesse "elustiili" sisse. Ma olen alati olnud sellise rändaja/hipiliku hingega ja tundub et lõpuks leidsin selle enda "asja".  Selle väikse ajaga olen ma nii palju õppinud enda kohta ja tunnen kuidas kogemustepagas aina kasvab! Samuti ma mõtlen juba inglise keeles ja tunnen kuidas see läheb aina paremaks! 

Aga ma räägin natuke veel Paist, sellest armsast väiksest hipikülast. Ma tundsin end seal nii koduselt. Iga kord kui ma andsin teistele Chiang Mais soovitusi selle koha kohta, siis mul lõid silmad särama. Ma tahan nii väga juba tagasi minna! Teise päeva Pais veetsin ma rolleri seljas imelisi vaateid nautides ja sõitsime kaks tundi veel rohkem põhja, umbes 20-30 km Birma piirist ja külastasime Lod koopaid. Mul pole ühtegi head pilti, sest seal oli suhteliselt pime, aga mul on palju videosid, mis jõuavad ka siia! Väga raske on edasi anda nende koobaste võimsust! See mõte sinna minna oli väga hea ning õhtul lõkke ümber kokku pandud kambast jäi alles vaid kolm :D Kõige jubedam osa oli see kui me kõigepealt sõitsime selle minipaadiga koobastesse, ma nimetaks seda pigem "aluseks". Jube oli see nende kalade pärast kes meid ümbritsesid ja asusid ainult 20 cm kaugusel. Õõõõõh! Terve päev läks sinna ning tagasi jõudes kohtusin ühe Saksa tüdruku Miaga, kellega meil tekkis kohe suurepärane klapp ning läksime õhtul night marketile. Söööök, eriti veel Tai sööök. Appi, kui hea! Toidust tuleb vist eraldi postitus! Tais olles ei saa kõrvale vaadata ka Tai massaažist ning läksime tunniks ajaks lõõgastuma. Nad polnud hingega väga selle juures, sest vahepeal käisid oma nuudleid söömas, vett joomas ja siis telefoniga rääkimas, aga siin on see kõik nii normaalne. Inimesed tunnevad end väga koduselt ja vabalt ning mind see ei häiri. Nagu ikka lõunamaa kultuuridele omane. Vähemalt on nad ausad. Kõige rohkem meeldis mulle nende lahkus. Nad on väga tagasihoidlikud ja isegi restoranis toidu eest maksmisel on nad väga arglikud ja pead pressima neile raha kätte.  Aga võib-olla on see nii vaid Põhja-Tais. Üks asi mille harjumisega läks mul aega, oli jalanõude äravõtmine. Kui läksid näiteks tänaval asuvasse väiksesse poodi, siis pidi kõigepealt jalanõud ära võtma. See oli kõikides majutuskohatdes ka.

Niii, nüüd endamisi kindlasti mõtlete, et no kas tõesti mitte midagi halba seal Aasias pole? Prussakad? Nendega olen juba harjunud. Olematud reeglid? Juba tean neid. Okei, inimestele meeldib ikka neid negatiivseid asju ka kuulda, ma siis panen vinguviiuli mängima. Tegelikult ma saan vinguda vaid ühe asja kallal, see kui KÜLM oli öösel Pais!! Päeval 30 kraadi ja öösel nullilähedane ja hosteli tingimused olid väga maalähedased ehk siis jah me magasime põhimõtteliselt väljas. (Pilti vaadates mõistate.) Öösel ärkasin selle peale üles, et otsisin tekki ja siis sain aru, et mul juba on 2 tekki peal. :D  Ausalt ka, see on nagu ainuke asi, mille kallal vinguda ja see külm põhjustas ka magamatuse (ja no pool ööd teiste backeritega chillimine lõkke ümber). Iga öö sai magada vaid paar tundi seal, sest sellise külmaga ei suuda magama jääda. Ma pole siiani saanud kordagi kuskil magada üle 5 tunni. Aga küll ma seda hiljem teen. Sellistes tingimustes olemine õpetab vaid üht- kui vähe on Sul eluks tegelikult vaja. Esiteks, ma ei võtnud üldse riideid kaasa. Muidugi natuke tunnen puudust oma nunnudest suvekleitidest aga kõik mis kortsus, jätsin koju kappi Eesti suve ootama.  Seega, nüüd teate põhjust, miks ma kõikidel piltidel samade riietega olen. Hommikuti on mul valida vaid max 3-4 komplekti vahel :D  Ma ei võtnud ka meigiasju kaasa, seega eriti hea lihtne on olla. Minu esimene majutus oli kõike muud kui luksus. Samas on mul hea meel, et selle läbi tegin, sest nüüd tunduvad kõik ülejäänud hostelid paradiis!  Rääkides sellest backpackeri elustiilist siis õhtuti olid meil päris head arutelud selle üle ja jõudsime selleni, et ka meil on rutiin. Päeval avastame uusi kohti ja õhtu lõppeb ikka teiste backeritega koos hängides lõkke või laua ümber. Isegi kohad ja riigid kus backerid käivad on samad, seega on väljakujunenud oma marsruut. Samas see rutiin on selline mõnus kulgemine ja ma tunnen, et ma olen täpselt õiges kohas.

 Järgmine postitus on ka mul siin vaikselt küpsemas ja siis ma räägin oma kolmandast päevast Pais. Kellele meeldivad elevandid, siis pange vaim valmis!

0

ALIVE AND SO FREAKING HAPPY

Ma lubasin iseendale, et proovin iga paari päeva tagant kirjutada, sest nii palju on juhtunud juba, et nädala pärast oleks seda kõike raske sõnadesse panna. Ja selleks ka, et mu vanemad ja sugulased saaksid mu elu kohta lugeda ja veenduda, et minuga on kõik korras! Alustan siis klaassikast, lennud läksid hästi, Etihad on super lennufirma, millega lennata. Selline luksus lihtsalt- oma ekraanid,pult, magamiseks sokid, tekk, padi, hambahari,hambapasta ja lisaks veel luksmenüü! Hästi elame! Viimase lennuga läks natuke paanikaks, kuna pidin lennujaama vahetama Bangkokis aga lend hilines ja oiii kus ma põletasin kaloreid, kui tegin elujooksu selles kuumuses! Umbes kesköö paiku jõudsin Chiang Maisse ja pidin võtma tuktuki, et bookitud hotelli saada. Otsisin ja otsisin võimalikult head hinda, et pääseda lennujaamast ja lõpuks sain mingi kastika laadse vennaga diili, kes ütles mu näidatud aadressi peale "yes, yes!". Paar tüüpi hüppas veel peale ja muidugi olin mina viimane, kes sinna jäi. Ja siis me otsisime mu hotelli tund aega selle tüübiga. Mainiks ära, et ta ei osanud inglise keelt. Lõpuks oli ta pissed off ja "sorry,sorry" ja ma pakkusin välja, et lähen otsin üksinda seda.  Viimaks päästis mind andmeside ja Google Maps ja kui selle järgi seisin selle maja ees, siis juba arvasin et sain tünga ja sellist hotelli pole olemaski. Aga miks panna hotellile suur silt, kui piisab umbes 12 suuruses fondist esiukse peal. Tore seiklus oli üksinda öises Chiang Mais. Magasin 3-4 tundi ja hommikul võtsin suuna bussijaama, et võtta kohalik buss Paisse, mis on umbes 4-5 tunni kaugusel Chiang Maist ja ümbritsetud mägedega. Netis olid vist valed ajad, sest mingit kohalikku bussi ma ei leidnud. Mu sõber Andres arvas et see kohaliku bussi olematus otsustati mu blondi välimuse järgi. Aga kes seda nüüd teab. Võtsin lõpuks minivani, mis pidi hull ropsibuss olema, sest tee mägisesse Paisse on ainult kurvid-kurvid-kurvid ja segased roolikeerajad. Ma ei tea...ei taha siin badassi mängida aga ma jäin magama päris mitu korda.  Nii juhtub kui olla lõbustuspargi fänn. Kaks venda ropsisid oma kottidesse samal ajal. :D 

4 tundi hiljem jõudsin maagilisse Paisse ja ma üldse ei ilusta seda kohta. See koht on lihtsalt imeline.  Väike Põhja-Tai küla, kõik on jalutuskäigu kaugusel. Tõeline backpackerite koht ja igalpool on selline hipilik vibe. Ma tunnen end koduselt.  Otsustasin tsekata SpicyPai backpackerite hosteli, mainiks ära, et see asub "linnast" väljas ja kohale jõudes kui sain vastuse "Sorry, we are full" mõtlesin küll, et "damn it annika, miks sa ei bookinud ja otsustasid olla lahe ja spontaanne". Asi lahenes, sest nad skeemitasid ja ma sain toa, vabandust, voodi toas kus on veel 26 inimest. Jep, saan tõelise backpackerite kogemuse.  Kohe tutvusin lahedate inimestega, kolasin natuke üksinda linna peal ja tagasi tulles tutvusin uute tüdrukutega, kellega liitusin, et avastada Pai kanjonit. See on üks must-do siin Pais ja meie valisime päikeseloojangu aja! Appppi mis vaated! Seal ronimine oli veits ohtlik ja mu kaks uut sõpra jäid istuma ja ma läksin üksi edasi kolama. Tee peal juba sain 3 erineva tüübiga tuttavaks ja ühega otsustasime hüppepilte teha. Sorri emps, see tundus lahe mõte siis ja noo pilti vaadates on siiani! Mõnusalt tolmune oli peale seda trippimist olla ning tore uudis ka see, et siin pole sooja vett. Külma dušši võtsin kui backpackeri kogemust. Sellist luksust nagu hammaste klõgistamine ma omale lubada ei saa, kukuvad veel välja. :D   Kanjonist tagasi tulles sain hea tai toidu kogemuse. Mul on nii hea meel, et mul on tekkinud ühe (!) päevaga nii palju sõpru ja nad on nii palju nõu andnud mida teha ja kuhu minna. Tõeliselt lahe on olla koos inimestega, kes mõtlevad samamoodi. Osad reisivad siin juba paar kuud, mõni aasta. Naljakas, et mu suurim hirm oli see, et äkki ma ei leia omale kambajõmme, mitte see et minuga midagi juhtub. See oli aga viimane asi mille pärast muretseda. Kõik on Su enda teha! 

Õhtu veetsime lõkke ääres umbes 20 backpackeriga ja nii palju nalja sai. Oiii, ja ma mainin ka seda, et jõin ühe õlle. Päris hull eks :D  Jep, 5,5 kuud ilma alkoholita on läbi. Aga backerina reisimine ja õhtused peod käivad omavahel kokku. Mul on oma õpitud kogemus ilma alkoholita käes ja seda kõike, mis ma selle ajaga õppisin, ei unusta ma iial. Tean kes olen ja sain aru, et ilma alkoholita elu on täpselt sama hea. Või isegi kohati parem.  Unustasin ka mainida, kui odav kõik on. 20 bahti värsketest puuviljadest smuuti.. See on siis 50 eurosenti umbes. Healthy lifestyle, here I come! Mu majutus maksis 3 öö eest 12 euri.. Kohalikust kultuurist veel nii palju, et inimesed on siin tõesti heatahtlikud ning mul on vaid häid sõnu öelda selle riigi kohta! Plaanis on mul veel kokandustundi minna (jah-mina!!), elevantide parki ( seal koheldakse neid õiglaselt, mitte ei tehta turistikate moodi) ja siis tai mažaasi ning joogat nautida. Siin on lihtsalt niii palju avastamist!

 Lõkke ääres sai ka kamp kokku pandud ja homme läheme koopaid avastama, mis asuvad kurviliste teede ja 26 km kaugusel. Ma sain ühe tüübiga diili, et ma istun ta taga. :D Ma ei julge sõita ise rolleriga, homme natuke harjutan, sest pean seda tegema varsti, aga vaadates seda liiklust siis jah.. Nüüd on aga juba öö, osad tuduvad, uued Aussie kutid lärmavad ja mina olen endiselt jetlagis  ja ei mõista mis kell või päev on. Aga ühte asja ma mõistan. See on eluviis, mida ma tahan jätkata ja ma olen tõeliselt õnnelik.  Tahtsin Teieni tuua oma mõtted ning iga tagasiside on oluline minu jaoks!! :)  Ma ei tea kas järgnevad postitused tulevad nii sisurohked, aga olge armsad ja öelge, kui palju tahate kuulda ja siis tean, millele tähelepanu rohkem juhtida! Loodan et saan oma mingi režiimi tagasi ja homme siis juba koobaste avastamine! Saadan palju päikest Teile!!!

***

English text comes when I have a little bit more time! 

12