 |
| Näete joonistust? |
 |
| Jep, niiviisi saab tee ääres tankida ;) |
 |
| Mango sticky rice- appppi kui hea! |
 |
| Elamus omaette! |
Oeh, ma pole siiani üle saanud sellest armsast kohast, mis puges nii sügavale mu südamesse! Kirjutan seda postitust praegu varahommikusest Manila lennujaamast, olen ärkvel olnud varsti 24 h ja 2 lendu on selja taga ning üks lend lahutab mind unelmate saarest-Boracayst! Sellest räägin aga hiljem, sest mul on kõik Tai seiklused siin jagamata! Lennujaamad jäävadki vist kohtadeks, kus ma saan blogile keskenduda kuigi mul praegu on kõrvallauas ka backpackerid kellega muljetame hehe. Üksinda reisimine on ikka super, sest nii tutvub uute inimestega palju kergemini. Eks see ole ka natuke enda teha, kas julged hakata suvalistega rääkima või mitte. Minu jaoks see probleem pole.
Ma siiralt proovin tuua Teieni oma reisi emotsioone ja kogemusi nii hästi kui võimalik, seega kogu kriitika ja soovitused on teretulnud! Paljud asjad muutuvad minu jaoks juba tavapäraseks, seega andke märku kui tahate millestki rohkem kuulda. Mul on ka niiii hea meel, et eelmine postitus meeldis ja sain palju kirju facebooki, et "millal järgmine postitus tuleb?". Tegi tuju niiii heaks!
Minu imeline aeg Tais on läbi ning endale üllatuseks olen ma nüüd reisil viibinud vaid 9 päeva, kuid tunne on nagu oleks siin olnud juba mitu kuud. Ma poleks ealeski arvanud, et ma kohanen nii kiiresti! Kuidagi väga hästi elasin sellesse "elustiili" sisse. Ma olen alati olnud sellise rändaja/hipiliku hingega ja tundub et lõpuks leidsin selle enda "asja". Selle väikse ajaga olen ma nii palju õppinud enda kohta ja tunnen kuidas kogemustepagas aina kasvab! Samuti ma mõtlen juba inglise keeles ja tunnen kuidas see läheb aina paremaks!
Aga ma räägin natuke veel Paist, sellest armsast väiksest hipikülast. Ma tundsin end seal nii koduselt. Iga kord kui ma andsin teistele Chiang Mais soovitusi selle koha kohta, siis mul lõid silmad särama. Ma tahan nii väga juba tagasi minna! Teise päeva Pais veetsin ma rolleri seljas imelisi vaateid nautides ja sõitsime kaks tundi veel rohkem põhja, umbes 20-30 km Birma piirist ja külastasime Lod koopaid. Mul pole ühtegi head pilti, sest seal oli suhteliselt pime, aga mul on palju videosid, mis jõuavad ka siia! Väga raske on edasi anda nende koobaste võimsust! See mõte sinna minna oli väga hea ning õhtul lõkke ümber kokku pandud kambast jäi alles vaid kolm :D Kõige jubedam osa oli see kui me kõigepealt sõitsime selle minipaadiga koobastesse, ma nimetaks seda pigem "aluseks". Jube oli see nende kalade pärast kes meid ümbritsesid ja asusid ainult 20 cm kaugusel. Õõõõõh! Terve päev läks sinna ning tagasi jõudes kohtusin ühe Saksa tüdruku Miaga, kellega meil tekkis kohe suurepärane klapp ning läksime õhtul night marketile. Söööök, eriti veel Tai sööök. Appi, kui hea! Toidust tuleb vist eraldi postitus! Tais olles ei saa kõrvale vaadata ka Tai massaažist ning läksime tunniks ajaks lõõgastuma. Nad polnud hingega väga selle juures, sest vahepeal käisid oma nuudleid söömas, vett joomas ja siis telefoniga rääkimas, aga siin on see kõik nii normaalne. Inimesed tunnevad end väga koduselt ja vabalt ning mind see ei häiri. Nagu ikka lõunamaa kultuuridele omane. Vähemalt on nad ausad. Kõige rohkem meeldis mulle nende lahkus. Nad on väga tagasihoidlikud ja isegi restoranis toidu eest maksmisel on nad väga arglikud ja pead pressima neile raha kätte. Aga võib-olla on see nii vaid Põhja-Tais. Üks asi mille harjumisega läks mul aega, oli jalanõude äravõtmine. Kui läksid näiteks tänaval asuvasse väiksesse poodi, siis pidi kõigepealt jalanõud ära võtma. See oli kõikides majutuskohatdes ka.
Niii, nüüd endamisi kindlasti mõtlete, et no kas tõesti mitte midagi halba seal Aasias pole? Prussakad? Nendega olen juba harjunud. Olematud reeglid? Juba tean neid. Okei, inimestele meeldib ikka neid negatiivseid asju ka kuulda, ma siis panen vinguviiuli mängima. Tegelikult ma saan vinguda vaid ühe asja kallal, see kui KÜLM oli öösel Pais!! Päeval 30 kraadi ja öösel nullilähedane ja hosteli tingimused olid väga maalähedased ehk siis jah me magasime põhimõtteliselt väljas. (Pilti vaadates mõistate.) Öösel ärkasin selle peale üles, et otsisin tekki ja siis sain aru, et mul juba on 2 tekki peal. :D Ausalt ka, see on nagu ainuke asi, mille kallal vinguda ja see külm põhjustas ka magamatuse (ja no pool ööd teiste backeritega chillimine lõkke ümber). Iga öö sai magada vaid paar tundi seal, sest sellise külmaga ei suuda magama jääda. Ma pole siiani saanud kordagi kuskil magada üle 5 tunni. Aga küll ma seda hiljem teen. Sellistes tingimustes olemine õpetab vaid üht- kui vähe on Sul eluks tegelikult vaja. Esiteks, ma ei võtnud üldse riideid kaasa. Muidugi natuke tunnen puudust oma nunnudest suvekleitidest aga kõik mis kortsus, jätsin koju kappi Eesti suve ootama. Seega, nüüd teate põhjust, miks ma kõikidel piltidel samade riietega olen. Hommikuti on mul valida vaid max 3-4 komplekti vahel :D Ma ei võtnud ka meigiasju kaasa, seega eriti hea lihtne on olla. Minu esimene majutus oli kõike muud kui luksus. Samas on mul hea meel, et selle läbi tegin, sest nüüd tunduvad kõik ülejäänud hostelid paradiis! Rääkides sellest backpackeri elustiilist siis õhtuti olid meil päris head arutelud selle üle ja jõudsime selleni, et ka meil on rutiin. Päeval avastame uusi kohti ja õhtu lõppeb ikka teiste backeritega koos hängides lõkke või laua ümber. Isegi kohad ja riigid kus backerid käivad on samad, seega on väljakujunenud oma marsruut. Samas see rutiin on selline mõnus kulgemine ja ma tunnen, et ma olen täpselt õiges kohas.
Järgmine postitus on ka mul siin vaikselt küpsemas ja siis ma räägin oma kolmandast päevast Pais. Kellele meeldivad elevandid, siis pange vaim valmis!
Kommentaare ei ole