MY 3 MONTHS IN ESTONIA

Need 3 kuud lendasid mööda ikka eriti kiirelt. See aeg oli nii väärtuslik ja õnneks sain ikka väga palju tehtud ja nähtud. Veetsin palju aega oma pere ja sõpradega ning see aeg oli väga meeldejääv! Muidugi põhisündmus ja põhjus, miks ma üldse Eestisse läksin- ma sain tädiks! Mõned hetked elus on lihtsalt hindamatu väärtusega ning olla kodus selle erilise sündmuse ajal- unustamatu! Ma veetsin nii palju aega kui võimalik Janne ja pisikese Rubeniga ning ma arvan et lapsehoidmisega küll enam mingeid probleeme ei tule. Mähkut oskaks vist silmad kinni ka vahetada! See koosveedetud aeg oli nii eriline ja lennukile minek oli 10x raskem kui varasemalt. Mul ei olnud siin Austraalias midagi ootamas, kuid ma ikkagist tahtsin tulla. Mu süda tahab veel natuke seigelda ja maailmas ringi vaadata ning ma hetkel ei ole valmis veel paikseks jääma. Ma ei ütle, et Eestis on halb ja vilets, vastupidi, ma tahan väga ühel hetkel tagasi koju elama tulla, kuid see peab olema minu valik, sest siis ma väärtustan kodu 100%. Tasub kuulata oma südant ja hetkel on see siin teiselpool maakera. 

Mul oli küll viimased 2 nädalat väga palju stressi ja muremõtteid oma õlgadel, eriti just teise aasta viisa pärast, kuna mul on puudu umbes 20 farmipäeva. (Selleks et teise aasta viisat saada, peab tegema 88 farmipäeva.) Seadusi lugema hakates avastasin, et mu eelnevad farmipäevad ei pruugi üldse minnagi selle alla, kuna ma ei teeninud kvalifitseeruvat summat nädalas ja see tähendab, et mul on veel rohkem farmipäevasid puudu. Aga mida mul pole on aeg, kuna viisa saab läbi 12.septembril ja kuu alguses peaks ideaalis viisa taotluse sisse andma. Nüüd siis lähengi põhimõtteliselt riski peale ja loodan, et mind ei kontrollita. Eestis olles hakkasingi juba mõtlema, et äkki ikka riskisin liiga palju tulles pikaks ajaks ning jättes farmipäevad viimasele minutile jne. Tundsin kuidas see endatekitatud stress hakkas rikkuma mu kodus veedetud aega ja üleüldse hakkasin kahtlema nii paljudes asjades. Olin endas natuke pettunud, et lihtsalt kuulasin teisi ja ei teinud ise rohkem kodutööd jne. Üldse selle kolme kuu jooksul oli mul vahepeal emotsionaalselt päris raske, sest niiviisi edasi-tagasi käimine on päris laastav ja tundsin, et kõigil on nii omad elud ja ma ei tea kuhu kuulun. Ma arvan, et kõik kes elavad välismaal, oskavad samastuda minuga. Mõtlesin et saan oma eesmärgid kindlamaks kodus olles, kuid tegelikult tundsin kuidas siht hakkab kaduma. Väga selline üles-alla emotsioonidega mäng, aga kuna mõttejõud on kõige suurem jõud üldse, siis lihtsalt proovisin end ümber mõtestada, et juhtugu mis juhtub, kas saan selle viisa, kas leian töö jne, oluline on olla kohal ja nautida hetke. Enamus aega Eestis olin ma ikka väga hetkes ja tõeliselt õnnelik ning ma elan endiselt oma sõnade järgi "Su elu on täpselt nii hea kui heaks Sa selle ise teed". Kuniks avastasin need seadused ja alustasin stressamisega. :D Alati kui asjad lähevad natuke allamäge, küsin endalt- mis on kõige hullem mis juhtuda saab? Reaalselt nagu, mis on KÕIGE hullem mis juhtuda saab?  Ja siis variante läbi mõeldes jõuan endas selgusele, et asjad ei ole üldse nii hullud, sest ega elu ju läbi ei saa. Need on vaid mingid raskused tee peal ja nagu mu kallis sõbranna Liisu ütles, igaühele antakse täpselt nii palju kui kanda jaksab! 

Lennukis olles võtsin lahti oma tühja märkmiku, millega alustasin uut etappi. Kirja sai pandud palju positiivseid eesmärke, lihtsalt häid mõtteid ning kõike muud, mis aitab mind motiveerida! Tundsin koheselt uut energiat ja motivatsiooni ning olen enam kui valmis oma uuteks seiklusteks Austraalias! Esimese päeva siin veetsin poolunes ja filme vaadates aga teisel päeval olin eriti produktiivne helistades läbi erinevaid kohtasid ning leidsin omale farmitöö järgmiseks päevaks. Asub Perthist vaid 40 min kaugusel ning mul ei ole kohapeal autot vaja, mis tähendab et ei pea selle jamaga tegelema.  Algus oli natuke juba keeruline, sest kuna see maasikafarm unustas mulle vastata sel samal päeval ehk kolmapäeval (väga tavaline Austraalias), kuhu tulema pean kellaajaliselt, siis ei saanud osa võtta treeningpäevast, mis oli neljapäev. Ehk siis kaotasin paar päeva juba, kuid õnneks saan alustada homsest. Saingi veeta aega oma Perthis olevate sõbrannadega ning hinge tõmmata enne rasket maasikate korjamist. Jep, lugesite õigesti! See töö oli mu listis viimane mida tahaks teha, aga kuna aega mul pole ja asjaga kriitiline, siis kannatab ära. 

Aga tagasi Eesti juurde! Nagu ma juba ütlesin, see suvi oli meeldejääv, siin on mõned põhjused miks! Mu 3 sõbrannat (Kadri, Maria, Anna) said emaks ning ma õnneks nägin nende kõikide beebid ära ning sain ka natuke ninnu-nännutada neid! Mu kallis sõbranna Liisu abiellus ning see pulm oli lihtsalt nii eriline, sest see ei olnud korraldatud pulm. Vaid hoopis armas päikeseloojang sadamas, kus kaks inimest teineteisele tõotusi lugesid  ja igavest armastust vandusid! Kui südamlik ja mul oli nii hea meel, et sellest osa sain! Käisin ka Helsingis oma sõbrannal Janikal ja ta lapsel külas ning veetsin kvaliteetaega. (Jah mu kõik sõbrannad on eludega seal etapis aga mul ongi siis hea nende pealt õppida haha!) Suve üks kreisimaid mälestusi on 3 nädalat hääletamist Euroopas oma kalli Kadriga! Jõudsin esimest korda Sloveeniasse, Slovakkiasse, Austriasse ja Horvaatiasse!  Samuti jõudsime me Positivusele, mis oli lausa mu kuues aasta järjest! Suve alguses veetsin üliägeda nädalavahetuse Viljandis oma kalli Krisiga, kellega sai spontaanne photoshoot tehtud hommikul kell 4. (Te ei taha teada kui palju ossipilte me tegime! See on lihtsalt vältimatu kui kokku saame.) Eelviimase nädalavahetuse veetsin Kablis chillides ja jõudsin ka Termika kontserdile. Järgneval päeval käisin vanaemaga ja vanematega Meie Mehe kontserdil ehk siis sain vist selle Eesti muusika normi selleks aastaks täis. :D  Mai alguses veetsin ka nädala Londonis, mis oli supperäge. Wow, niiviisi kõike kirjutades saan aru kui palju sai tehtud ja kuu aega tegelikult üldse ei möödunud Eestis! Vabandan kui ei leidnud aega kõigiga kokku saada! Osad päevad tahtsin ka lihtsalt diivanil lösutades mööda saata (Grey Anatoomia vanu osasid vaadates, damn you foxlife). Siin siis mõned segamini pildid mu suvest ja enamus telefoni klõpsitud, seega kvaliteet on nagu ta on. Aga mõte loeb! Üks üliäge suvi oli ja ma olen väga põnevil mis tulevik toob! Loodetavasti toob kõigepealt ikka töö ja selle teise aasta viisa ning siis saan juba rahulikult oma teist aastat siinpool nautida! 

1

WEEKEND IN KABLI

Mu eelviimane nädalavahetus Eestis möödus Kablis, mis on üks lemmikkohtasid lapsepõlvest saadik. Koht kus peatub aeg ja reaalselt puhkad ning ainukesed otsused mida teha vaja on, kas minna randa chillima või pagaripoodi pirukate järgi. Ka seekord sai lihtsalt olla, võrkpalli mängida, ujuda, saunas leili visata, pirukaid pugida ja isegi Termika kontserdil käia. Täielik kvaliteetaeg, millele on hea tagasi vaadata. Praegu 'naudin' aga töötu elu külmas Perthis (jah 15 kraadi on külm mu jaoks mis oli ju Eesti suvi haha) aga järgmises postituses räägin pikemalt sellest, kuidas mul asjad siin sujuvad! Vaba aega tasub ära kasutada blogi jaoks, sest kohe-kohe olen tagasi farmis ja kes seda teab kas seal wifit on. Ja nüüdsest olen tagasi ka inglise keeles blogimise peal! 

***

English blogging is back! Let's hope it will last! I spent my last but one weekend in Kabli, what is my all time favourite place since I was 13 years old. Amazing seaside village, where time stops and you really are enjoying yourself and the only 'decisions' you have to make is whether to go to the beach or walk to the bakery. Though, I know. This time was no different, just chillin' at the beach, playing volleyball, enjoying sauna and eating way too many pies. Luckily we danced them off at the concert, where estonian band called Terminaator played. It was amazing quality time with my sister and her family. Funny to write that, still not realising that my sister is a mother now. Now I am back in Perth, "enjoying" cold weather and taking the maximum of blogging because very soon I'll be back in a farm and who the hell knows if there's any wifi. Next post I'll be talking more about my Australian adventure!

3

CROATIA - FULL OF LIFE

Üks suuur pildikogu meie nädalast Horvaatias! Ilmselgelt see aeg ei olnud piisav, et seda imelist riiki avastada! Jõudsime Zadari, Spliti ja isegi Hvari saarele, kus igalpool veetsime 2 ööd. Viimase öö peatusime Pulas, mis on põhjas, aga vist ei saa lugeda 5 tundi kuskil hostelis magamist kui linna "külastamist". Ma märkasin juba 2-3 aastat tagasi, et paljud mu tuttavad käisid Horvaatias + sotsiaalmeedias laineid lööv the Yacht week ja kõik olid nii vaimustuses, mul oli ka see alati listis olnud, et kunagi-võiks-ära-käia, aga millegipärast arvasin et seda kohta haibitakse üle. No vot, nüüd käidud ja saan öelda, et üks ägedamaid riike Euroopas! ( Välja arvatud muidugi Norra, mis on mu lemmikriik maailmas!!!) Otsid romantilist puhkust, loodust, imelisi randasid või siis hommikuni tantsimist? You name it! Horvaatia pakub kõike! Hinnatasemelt on sarnane Eestile, aga paljud asjad ka ikka tunduvalt kallimad. Oleneb kui turistikas kohas viibida. Paar näidet: paadiga edasi-tagasi pilet Palmižana saarele 6€ (30min), eraldi paadi rentimine päevaks 70-80€, õlu klubis 4-5€, keskmine restoran- 12-15€ pearoog, 13€ üks suund katamaraaniga Hvari saarele Splitist (1 tund), hostel 1 öö alates 13€ (bookisime 3 päeva ette Hvari saarele aga see oli meie õnn vist, et saime niii soodsalt ja üks parimaid hostele kus peatusime). Muidu hostelite hinnad alates 18-20€ ja see siis voodikoht, mitte tuba. Panen kirja ka mõned soovitused, mis hetkel meelde tulid ja mis minuarust on must-do.  Mitte et ma neid kõiki ise teinud oleks, aga kui 99% backeritest soovitab, siis vist ikka vastab tõele! 

- Split ja Zadar. Üliägedad Vahemere linnad! Ja muidugist Dubrovnik ja Makarska all lõunas, kuhu kahjuks ei jõudnud. 

- Island Hopping. Kõige parem oleks seltskonnaga paat rentida, soodsam ja lõbusam! Split on hea alguskoht, kuna need kõige kuulsamad saared on kõik seal lähiümbruses (Vis, Hvar, Brač jne).

- Proovida kohalikku Black Risottot ehk must risotto mereandidega. 

- Splitis asuv restoran FIFE on soodne (8-10€ pearoog) ja üks populaarsemaid restorane, kust saada kohalikke maitsvaid roogasid! See oli alati puupüsti täis ja toit oli imemaitsev!

- Võtta osa pubirallist! Parim viis tutvuda uute inimestega ja saada osa Horvaatia ööelust! 

Kindlasti tahan tagasi minna, avastada rohkem saari ja lõunas asuvaid linnasid/külasid ning loodusparke, kuid hetkel näen end järgnevateks aastateks kaugemates sihtkohtades! Mu listis on Jaapan, Nepaal, Hiina ja Uus-Meremaa.  :P Aga kõigepealt tagasi Austraaliasse, kui ikka saan teise aasta viisa... Sellest lähemalt järgmises postituses kui olen suutnud asju selgemaks mõelda.  SIIN kirjutasin ka lähemalt Horvaatia seiklustest ja meie hääletamisest. Kui kellegil on rohkem küsimusi Horvaatia kohta siis alati võib kirjutada! ;) 

0

LJUBLJANA

Kui tavaliselt inimesed planeerivad nädalavahetuse get-away'd, siis pigem vist minnakse Londoni, Pariisi, Barcelonasse, Rooma jne? Vähemalt mulle tundub nii sest kui suure tõenäosusega sa vaatad lende Ljubljanasse? Vist väga ei vaata, aga ma arvan et paljud armuksid Ljubljanasse koheselt. Ljubljana oli vist kõige suurem üllataja sellel reisil. (No välja arvata muidugi Horvaatia, sest see riik on lihtsalt supppper. ) Aga linnade mõistes oli Ljubljana üks ägedamaid, eriti veel mõelda, et see on Sloveenia pealinn. Nii mõnusalt väike ja hubane ning raske-mitte-armuda linn. Hinnaklass on samuti Eestile sarnane, mõned asjad odavamad ja mõned kallimad.  Sattusime sinna just nädalavahetuseks ning reede õhtul käisime iga-reedesel toidufestivalil Open Kitchen, kus proovisime kõikvõimalikke kohalikke toite ja mekkisime Hugosid. Tegemist siiski väga hea kokteiliga, mitte kohalike meestega. Paar korda suutsime ka Sloveenia kohalikku magustoitu näost sisse ajada, milleks on selline kihiline kook ehk potica. Ega miks muidu meie Eurotripi teine nimi oli "paksukeste suvelaager".  Õnneks tegime iga päev 30-40 tuhat sammu haha! Kirjutan natuke rohkem Ljubljana pidudest ja kuulsuse kogumisest SIIN!
Linna vaatamiseks piisab täiesti mõnest päevast ning ühel õhtul peaks kindlasti päikeseloojangut vaatama kindluse tipust. Sinna mäe otsa kõndimine on küll omaette trenn, aga neid potica kaloreid tuleb põletada! See-eest vaade linnale oli lihtsalt suurepärane! Ma ei tea kas nädala sees on samuti Ljubljana nii elav linn, aga sel nädalavahetusel oli küll rahvast igalpool ja elu käis. Mul on nii palju häid mälestusi sellest linnast! Tõeline üllataja ning soovitan Sloveenia külastust kõigile! 

 

0

MY HEART BELONGS TO THE MOUNTAINS

Meie üks sihtkohtadest oli Slovakkias asuv linnake Poprad, mis asub Tatramägede jalamil. Linn ise oli väike ja armas ning öö veetsime ühes seal olevas hostelis, mis  oli kõige rahakotisõbralikum (17€ öö). See asub ka veepargi (19€) kõrval. Iga tunni tagant lähevad rongid mägedesse (2€ üks suund) ning seal saab erinevaid marsruute valida. Meie otsustasime võtta selle suuna, kust saaks köisraudteega (19€ edasi-tagasi pilet) ikka kiirelt kõrgele, sest meil puudus matkavarustus ja saimegi 1751m kõrgusele. Sealt edasi saab veel võtta teise köisraudtee (10€), mis läheb täiesti tippu  ehk 2634m kõrgusele, aga selleks soovitan piletid varakult ette bookida, kuna kõik oli välja müüdud. Sinna läheb vaid üks cable car ja vaid lubatud arv inimesi pääseb ühel ajal. Väga soovitan ka kaasa haarata õpilaspileti või siis kas või kellegilt laenata, sest sellega saab kõiki teenuseid soodsamalt. Seega mina maksin alati täishinda ja Kadri skooris soodsamalt. Slovakkia hinnad on suhteliselt sarnased Eestile, eks kõik oleneb ka eelistustest. Tatramäed on lihtsalt fantastilised ja see koht jääb mu südamesse väga pikaks ajaks. Hetkel käib ka Air Balticul kampaania - 59€ üks suund! Tsekake seda pakkumist SIIT! Niiet kiirelt Slovakkiat avastama!

1

THE LAST ONE #EUROTRIP2017

Mu plaan oli vähe tihedamini blogida, aga siin ma olen, lennukis Eesti poole teele ja 3 seiklusrohket nädalat selja taga. Milline reis see oli ja millised mälestused!!! Teen viimase hääletusteemalise sissekande ja siis juba paar järgmist postitust pildikoguga!
Kui eelmine postitus jäi pooleli sellega, kuidas me Sloveenias kuulsust kogusime siis see päev ei läinud väga hästi edasi. Nimelt selle sama tüübiga, kes meid peale võttis ja kes meile uudistest rääkis, pakkus välja variandi et tema ise on rekkamees ja ta sõber ka ja nad hetkel ongi teel Horvaatia kanti, lihtsalt vaja auto rekka vastu vahetada ja võib-olla 15 min oodata. Ma isegi ei tea miks me sellega nõus olime, aga see oli üks lollimaid otsuseid ever. Nimelt me pidime eraldi rekkatesse minema ja siis me seal ootasime ja ootasime, keset täiesti tühermaad, kiirteest 20min ning sinna me ka jäime umbes kaheks tunniks, sest ta sõber jäi "natuke" hiljaks. Kadril hakkas asi üle viskama ja mingi hetk sai minul ka kannatus otsa, aga kuna me olime nii kaugel kiirteest siis olime täiesti nõutus olukorras. Kell oli juba 5 peal ja me polnud isegi Horvaatia piirist üle. Terve aeg käis jutt, et nad viivad meid piirist üle ühte bensukasse ja kogu see kahe rekka story oligi selles, et rekkas ametlikult tohib vaid 2 inimest istuda ja piiripunktis politsei kontrollib. Kuidas asi lõppes? Me saime nendega edasi vaid 30-40km ning nad panid meid maha enne piiri. No tere tali. Keelebarjäär ikka rokib! Hakkasime siis piiri poole kõndima ja Kadri viskas suvalt näpu püsti, isegi ei vaadanud autode poole ja üks naine jäi seisma meist eespool! Meil mõlemal oli lihtsalt nägu naerul ja saime temaga edasi kuni kiirtee lahkmeni või see pidi ideaalis nii minema. Tore naine oli, Kadri lahkas ta abieluprobleeme saksa keeles ja kui aeg oli meid välja lasta siis see naine hakkas muretsema, et siin ikka pole hea ja kuidas ikka keset kiirteed ja mina tagaistmel ütlesin Kadrile, et me peame KOHE välja minema muidu paneme täiesti valesse suunda ja siis see naine sõitis edasi ja edasi ja meil mõlemal oli lihtsalt oh-my-god-mida-helli-me-teeme!!! Lõpuks 20-30km hiljem lasi ta meid välja, sest juba hakkasime kõvemat häält tegema ja ütlema et me varem ka kiirteel olnud ja pole hullu! Välja saades hakkas ka padukat sadama! Ise naersime ja nutsime läbisegi ja mõtlesime kui kehvas olukorras me ikka oleme! Jooksime üle kiirtee ja siis olime veits aega seal keskel kinni, sest autode vool oli nii tihe ja üle tee ei saanud. Lõpuks jooksime üle tee ja peale google mapsi uurimist vihmakile all saime aru, et ega midagi pole teha, peame tagasi hääletama ja me olime lihtsalt nii halva koha peal, enne tunnelit ja lihtsalt lootsime parimat. Õnneks 5min ootamist ja rekka jäi seisma ning seal sees võtsid meid vastu üks kipsis poiss ja veitsa vanem noormees. Supper toredad olid ja rääkisid kui hullud horvaadid ikka on ja et me ikka ettevaatlikud oleks, sest paljud teevad narkotsi jne. Hea sissejuhatus meie Horvaatiale. Nemad panid meid 130km hiljem maha ühes bensukas ja nagu ma juba eelnevalt mainisin, siis see diil et kiirteel ei hääleta, ei pidanud kaua vastu. Tegime kiire dinneri bensukas, sest olime söömata hommikust saadik ja vaikselt juba kiskus pimedaks ja need vihmapilved kerkisid jälle esile. Kekslesime seal tee ääres päris pikalt, u 30-40min ja juba mõtlesime, et kas tuleb esimene öö tee ääres.   Kell oli 9 peal ja pimedus hakkas kätte jõudma, kuid õnneks meid päästis üks vahva minivan, sest 5min hiljem oli jõhker äikesetorm ja sadu! Tagaistmel naine oli nii tore ning ta inglise keel oli laitmatu. Kuna nad ise olid teel Spliti ja meie Zadari, siis nad lihtsalt ei suutnud meid keset pimedust tagasi tee äärde panna ja viisid meid hosteli ette ära, mis tegi neile ikka korraliku tiiru. Tõeline vedamine ja nad on ehtne näide, kui heatahtlikud on inimesed.
Zadar, Horvaatia. Alles pool 11 jõudsime kohale ja seniks oli see hääletuspäev üks närvesöövamaid. See hostel oli megaäge ja kuna me olime surmväsinud siis lihtsalt läksime magama ära ja eelnevalt tutvusime oh-seda-üllatust järgmise Aussi tüübiga. Hommikul väljas istudes tuleb äkitselt üks tüüp mu juurde ja ütleb "hi, is it Annika? Do you remeber me?", mul mingi et otseloomulikult, eile ju ajasime juttu ja Kadri mu kõrval vaatab mind lolli näoga ja mul nii juhe, et oota misasja? Äkitselt see tüüp hakkab naerma ja ütleb et eiii me ju chillisime 2.5 a tagasi Vietnamis. Kui väike on ikka maailm! Nii lahe!
Sel päeval tegime kiire tiiru linnas ja seadsime sammud ranna poole, mis oli lihtsalt kaljuküngastel päevitamine ja sinna sisse kuulusid ka otseloomulikult kaljult hüpped. Megachill koht ja tutvusime ülejäänud hosteli rahvaga. Siis äkitselt hakkas meiega keegi eesti keeles rääkima ja Siim, kes minuga varem instagramis kontakteerus, jõudis samuti kohale ja eks ikka hääletades!  Me ei olegi ainukesed hullud. Rääkides meie tripist, siis õhtul kohtusime hostelis ühe mehega, kes hääletas Berliinist Kambodžasse paari aastaga,  algne plaan oli India aga väidetavalt oli elumuutev sündmus toimunud aga sellest saab ta varsti ilmuvast raamatust lugeda. Kui keegi meile jälle ütles et me oleme kreisid et hääletame Eestist Horvaatiasse, siis me rääkisime sellest mehest. Kui kreisi tema siis veel on?
Zadar oli megamõnus linnake ja saime kätte selle esimese Horvaatia fiilingu, mis meile mõlemale niii meeldis. Kõik kellega kohtusime soovitasid ka Spliti juures olevatele saartele minna ja andsid igast soovitusi. Järgmine õhtu seadsime sammud tee äärde ja saime peale kiirelt ühe tüübi peale, kes viskas meid Spliti juures olevasse tollipunkti. Sweeeeet! Sealt saime kohe järgmise auto peale ja olime vaid 1.5 tunniga Splitis! Ja esimest korda jõudsime kuhugi kohale varakult ehk enne päikeseloojangut!
Split. Viskasime kotid hosteli ja läksime nende poolt soovitatud horvaadi restosse. Muidugist nagu ikka, kõik kohalik kraam oli lihaga (ma olen pooltaimetoitlane, söön vaid kala) ning üldse kogu reisi jooksul oli raske leida kohalikke toite ilma lihata. Split on suuruselt teine linn Horvaatias ja väga äge.  Mõlemad õhtud leidsime end väliklubidest/baaridest tantsimas ja hommikutundidel koju kõndimas. Pole ammu selline peoloom olnud, aga see pole sama mis Eestis peol olla. Tõeliselt äge suvefiiling! Kohtasime nii palju ägedaid inimesi ja saime naerda ikka korralikult!
Hvar. Jälle vaid paar tundi und ja võtsime praami Hvar saarele, mis on põhiline peosaar. Kuna Kadril oli sünnipäev tulekul siis peale rannatamist läksime hosteli rahvaga linna peale. Olime keset busy tänavat kus üks baar oli teise baari otsas ja siis ma hakkasin värbama inimesi, et Kadrile laulda ja teda õhku visata. Sebisin kuskilt baarist ka säraküünla ja südaöö saabudes tuli Kadrile äge üllatus kui terve tänav täis võõraid hakkas laulma ja teda õhku viskama!! Nii lahe õhtu oli ja koju jalutades mõtlesime ka, et kui äge on ikka jälle backida ja elada sellist spontaanset elu! Järgmine päev otsustasime võtta veetakso Palmizana saarele, mida ühed iirlased soovitasid ning veetsime paar tundi seal rannas lõõgastudes. Imeilus helesinine vesi ja isegi natuke liivane (muidu enamus randasid kivised). Kuna Kadril oli sünnipäev siis otsustasime reedel teha Hvari populaarseima pubiralli ehk Booze Cruise, kus siis esimene tund laevaga tripid ringi ja kogu alkohol tasuta.  Kes ei tea, siis Hvari saar on päris kallis ja klubis maksad õlle eest 5-10€. See pubiralli (23€) tuli odavam kuna seal sees oli ka pääse kõige populaarsemasse klubisse Carpe Diem, mis asus eraldi saarel ja kuhu pidi võtma veetakso ja mille sissepääs muidu oli 26€.  Et vist saate aru, miks oli see meie to-do listis!  Jälle üks epic õhtu!  Järgmine päev oli aeg asuda Põhja-Horvaatia poole teele ja no üldse ei olnud hääletustuju. Me mõlemad olime nii haigeks juba jäänud ja unevõlg oli ikka korrrralik! Praamiga Spliti, tatsasime kilomeetreid linnast välja, ei leidnud sobivat kohta hääletamiseks, kell oli juba 3 peal, meil ees 530km, seisime ja seisime, palavik tõusis vaikselt aga lõpuks näkkas. Kaks ägedat tüüpi viskasid meid 30km tollipunkti, kust saime 10min pärast ühe toreda mehe peale ja edasi 200km. Bensukas maha ja jälle kiirteel. Ootasime 15min ja siis saime ühe mehe peale, kes võttis meid peale tänu sellele et ta kolleg sõitis temast eespool ja ei jõudnud pidurdada et meid peale võtta ja siis hellas sellele mehele. Õnneks ta sõitis kiiresti ja saime temaga Rijekasse, kust oli veel viimased 100km Pulasse. Ta pakkus välja et sõidaks hoopis mööda rannikut ja vaated tõesti olid suurepärased. Viimane hääletus ootas ees ja see oli ikka väga rets. Me mõlemad olime nii väsinud ja täitsa kreisid juba peast, alguses tegime oma lamekaid ja naersime aga peale 20min seismist juba asi läks kriitilisemaks, sest pimedaks kiskus. Viimane auto jäi seisma ja me mõlemad olime veits šokis, sest sees olid suitsetavad töömehed, kelle auto oli megaromu aga kuna kell oli juba hiline ja nad läksid otse Pulasse siis meil muud võimalust ei olnud. See oli me kohutavaim hääletuskogemus. Turvavööd olid olematud, me mõlema telefonid olid kohe-kohe tühjad, nad suitsetasid terve aeg autos, sõiduoskus oli nullilähedane, eriti see üks surmasõit kus ma arvasin et paneme teise autoga kokku ja me lihtsalt hoidsime Kadriga teineteisel käest kinni ja mõtlesime mida me teeme. Tahtsime mõlemad sealt välja saada aga õues oli pime ja meie olukord h a l b . Äkitselt kui hakkasime Pula poole lähenema ja pidime otse minema,  pööras ta kõrvalteele ja me lugesime Kadriga teineteise mõtteid ja võtsime pipragaasid kätte. Tõesti arvasime, et midagi juhtub, sest asi tundus kahtlane. Suhtlesime nendega saksa keeles ja nad ütlesid et see otsetee ja 10min pärast jõuame. Me mõlemad hoidsime hinge kinni ja lootsime parimat. Mõtlesime kõikvõimalikke variante aga õnneks midagi ei juhtunud. Viisid ilusti meid ära aga lihtsalt see kogu olukord oli väga kreisi. Ütleks vaid, et Horvaatias hääletamine ja peale saamine oli üks raskemaid.
Veneetsia, Itaalia. Kell 5 hommikul läks buss Triestesse, Itaaliasse ja seal trippisime paar tundi ringi ja siis rongiga Veneetsiasse. Need asjad olid meil Eestis bookitud aga no kes seda teadis et me reisi plaanid muutuvad. Seepärast tasubki kõike spontaansena hoida, sest me oleks siis koheselt läinud Veneetsiasse. Tagantjärgi tarkus! Kohale jõudes vaakusin mina unne, et saada natukenegi tervemaks järgmiseks päevaks ja kuna ma olen Veneetsias varem käinud, siis Kadri läks õhtul üksinda linna avastama. Ärgates õnneks tundsin end natuke paremini ja veetsime mõnusa viimase päeva Veneetsias. Mu üks lemmiklinnasid Euroopas! Rohkem selliseid seikluspostitusi ei tule, küll aga infot sihtkohtade kohta! Üks meeletult äge reis oli see ja soovitan kõigile, kes ihkavad seiklust ja natuke mugavustsoonist väljaastumist-minge hääletage! See seiklus jääb ikka eluks ajaks meelde!  Collect moments, not things! 

3

ELU ON SEIKLUS #EUROTRIP2017

Aeg lendab ja neid seiklusi koguneb iga päevaga lihtsalt ilmatu palju ja kirjutamiseks ei leia kuidagi aega. Aga täna ma võtan selle aja sest tänu nendele kõikidele lahedatele kirjadele ja kommentaaridele sain motivatsiooni!
Poprad, Slovakkia. Kui siin suure kiidulauluga rääkisin meie õnnepilvekesest siis vist suutsin natuke asju ära sõnuda.
Kuna me otsustasime veeparki minna, siis pidime hääletama hakkama umbes 3 ajal. Google maps näitas vaid 3.5h sõitu ja mõtlesime mis see ära ei ole. Kuna väljas oli kraade rohkem kui 30 siis sinna basseini iga 5 minuti tagant oli eriti mõnus hüpata. Peale 3 tundi peesitamist võtsime oma backpackid ja hakkasime maantee äärde kõndima. Kuna meil oli higimull otsa ees siis viskasime näpu püsti essa bussipeatuse juures, mis oli maantee ääres ja suur silt näitas Bratislava peale. Peale 50 minutit päikese käes kõrbemist ja peale 8-ndat autot kes seisma jäi ja kes samuti Bratislava poole ei läinud, ütles aga et me oleme vale tee peal! 😂 Bratislavasse läks see tee jah,  küll aga silla pealt pöördega. 😁  Kõndisime sinnapoole ja jooksime üle maantee ja kurvi peal suvalt viskasime jälle näpu püsti ja kohe jäi üks kaubik seisma.Tekitasime veits ohtliku olukorra aga ega peale tundide viisi päikest lagipähe me ajud enam väga ei töödanud. 😁 Jälle sõnagi inglise keelt, käte jalgadega näitasime kaarti ja siis äkitselt pööras kiirteelt ära ja siis ta pani oma telefoni google translate et ta läheb kaupa maha laadima ja siis jätkab. No ega mis me enam teha saime, sõitsime temaga kaasa, kõrbesime seal autos, ootasime tema järgi mingi pool tundi ja kiirteele tagasi keerates lasime end kohe maha panna. Google translate abiga. 😁 Seal me olime. Jälle keset kiirteed, 15 minutit ja saime ühe mehe peale ning esimese asjana ütles ta et kui politsei oleks meid näinud, siis oleksime mõlemad 50€ trahvi saanud. Opstiii. Läks hästi. Väga äge mees oli ning kuna minu kord oli ees istuda (teeme vahetustega seda eesistumist sest see tähendab juhiga rääkimist-kogu aeg pläkutame seda sama juttu kes me oleme, kust me tuleme, miks me seda teeme jne) ja kuna mul oli niiii palav siis keerasin konditsioneeri oma peale ning tänu sellele jäin haigeks. Ma pole niiii ammu haige olnud ja unustasin ära kui väga see sakib. Eriti rohkem kui 30 kraadises kuumuses, aga saab hakkama! Positiivsed mõtted ja haiguse eiramine aitab! 😃 See mees muidugi ütles ka et meie valitud marsruut oli vale ehk kõik sõidavad mööda kiirteed, mitte google mapsi poolt näidatud külateid. Me ajud olid vist ikka väga kärssanud... Ta viis meid õigesse kohta kust edasi oli veel vaja hääletada 200km. Saime koheselt kaubiku peale kes tegi ikka korralikku küsitlust meile. Ta inglise keel oli väga halb ja me ise ka vahel tunneme kuidas me inglise keel alla käib, sest peame nagu mingis titakeeles purssima aga no nalja saab vähemalt! See mees oli tõesti väga tore ja MEGAhuvitatud Eestist ja meist ja tahtis jutustada terve aeg, aga meie jaoks oli see päev olnud nii väsitav ja üldse ei viitsinud pläkutada. Muidugist kõige häirivam oli see et tervest tunni ajasest sõidust olid ta käed eemal oma telefonist vaid võib-olla 1km kokku... Ta oli liiga busy Eesti kohta googeldamisega ja siis lasi meile Sloveenia folki ja suvehitte. Näitas meile oma perepilte, brändi, venna asju jne jne. You name it! Ma tean ta elust rohkem kui enda omast vist. 😃 Me lasime talle Eesti diskomuusikat, kuna tõesti ei olnud asju millest ta huvitatud ei olnud. 100km ristküsitlust läbi, oli aeg jälle kiirtee ääres seista ning kell oli 9 peal ning kiskus pimedamaks. Õnneks saime kiirelt peale ühe vanema mehe peale, kes muretses et me ikka tervelt kohale jõuaks ja õnneks sõitis ta kiiresti. Üks asi hääletamisega ongi see, et väga peab usaldama kõiki erinevaid juhte, sest osadega sõitsime 160-170km/h. Lõpuks siis jõudsime Bratislavasse kohale ja trammipeatuses küsisin abi ühelt tüübilt ja ta oli megalahke ja aitas trammipileteid osta, sest kõik oli slovakkia keeles ja siis sõitis meiega linna kaasa ja näitas kuhu suunda me hostel jääb.Kuiii tore lihtsalt! Peale seda maailmapikka väsitavat päeva otsustasime ikkagist ühe hostelis tutvutud Aussie tüübiga välja minna. Joinisime ülejäänud pubiralliga ja see koht oli nii lamp lihtsalt. Minu jaoks väga harjumatu et seal tohtis sees suitsetada, öäkkk. Üks vein maksis 1€ aga noh see oli ikka väga hipsterkoht, niiet läksime kohe ka koju. Hommikul ärkasin haigena, aga sellegipoolest jalutasime terve päeva ringi ja avastasime selles kuumuses Bratislavat. Ma nii armusin sellesse linna. Mõnusalt väike ja hubane ning linna vibe oli tõeliselt äge! Väga soovitan Slovakkiat avastada! Hinnatasemelt on see nagu Eesti, osad asjad isegi kallimad aga tõesti, avastamist väärt!
Austria, Viin. Meie järgmine sihtkoht oli Viin ja kuna nende kahe linna vahe on vaid 45min autosõitu ja kuna ma olin veits haige, siis võtsime bussi 5€ eest. Linnast välja trippimine ja kõik oleks nii kaua aega võtnud ja ei viitsinud jamada hääletamisega. Viinis ööbisime ühe mu tuttava saksa sõbranna juures ( Suuuur aitäh Marili et meid kokku viisid! ), kes tegi meile megakreisi tuuri Viinis! Esimesel õhtul läksime Anita sõbranna sünnale ja saime saksa keelt harjutatud. Kadri jutustas rohkem, sest ma pole aastaid saksa keelt rääkinud ja nii palju ära unustanud. Õnneks sain väga palju aru ja peale kahte päeva juba julgesin rohkem suud avada. 😃 Peaks oma hostperele Saksamaale nädalaks külla minema ja siis saaks saksa keele oskuse tagasi. Aga kuna Viinis oli ikka korralik kuumalaine, siis järgmisel päeval vaatasime ära Schönbrunni, mis on kuulus palee ning sealt edasi rentisime rattad. Kruiisisime ringi ja higistasime nagu sead ning mõtlesime kordamööda millal pildi tasku paneme. Valasime vett pähe ja vaatasime kesklinnas ringi ja mingi hetk otsustasime koheselt ujuma minna, sest me kõik tundsime kuidas see kuumus tapab. Ma poleks ealeski arvanud et Viinis lähen ujuma. 😃 See oli nii äge ja mängisime seal kaarte ja chillisime. Siis tuuritasime veel linnas ringi ja jõudsime alles 11 õhtul koju. Kõik rampväsinud ja koduteel keegi ei paotanud sõnagi. Viin on lihtsalt nii megasuur aga me vist suutsime ühe päevaga kõik tähtsama ära näha.  Hommikul pidi me saksa tuttav ära minema ja siis 5 min enne korterist lahkumist me mõlemad Kadriga hakkasime mõtlema et oot aga kuhu me üldse hääletama läheme? 😂 No reaalselt nagu kaks uimast koos! Kuna Anita läks ära siis olime oma seljakottidega keset tänavat ja hakkasime plaani pidama. Googeldasime natuke ja saime aru et oleks vaja ühte kiirtee kanti jäävasse bussipeatusesse jõuda, kuhu oleks pidanud 2h erinevate metroo ja asjadega trippima. Mida teeme meie? Rentisime need samad rattad, pressisime suured seljakotid korvi ja hakkasime väntama. 😃 Selline oli siis meie jaanipäev! 😁 (Vahepeal olime ka vihmaga puu all- ehtne jaanipäev ju!) Jõudsime siis tunni ajaga kõige kaugemasse ratta äraandmispunkti ning sealt panime jala edasi 30min. Kohale jõudes saime aru et see on ikka nii linnas sees aga kuna me olime lihtsalt nii väsinud ja vihmapilved olid pea kohal siis viskasin seal peatuses näpu püsti ja 2 minutiga jäi auto seisma.  2 austria tüüpi ja saime nendega Grazi, mis jäi meile tee peale. Need tüübid olid sellise ägeda huumoriga ja päris naljakas oli vahepeal ikka. Aga kuna Grazi ja Viini vahel pole ühtegi bensukat siis nad ütlesid et raudteejaama juurest oleks meil hea edasi hääletada. Usaldasime neid ja lõpetasime keset kesklinna. No mismõttttes nagu. 😂 Mis seal ikka, tegime paar ampsu ja hakkasime kesklinnast välja kõndima. 10min kõndimist ja jälle oli meil niii suva et hakkasime hääletama sealsamas bussipeatuses. 😃 Ja saime ühe ägeda hipiema bussi peale, kes reisis oma lastega ja siis saime vähemalt linnast välja ja ta lasi meid bensukas maha. Jälle olime kiirtee ääres ja suunaga Sloveeniasse. Saime kiirelt autole ja see tüüp oli veits kahtlane, sest ta tsekkis meid mõlemat naljakalt aga vähemalt saime üle piiri temaga ja natuke edasi. Jälle olime kiirtee ääres ja järgnev mees oli megaäge ja ta andis meile nii palju soovitusi mida Ljubljanas teha jne! Vahetasime kontakte kuna ta plaanib Eestisse tulla septembris ja siis saan mina soovitusi jagada.
Sloveenia, Ljubljana. Ta tõi meid hosteli ette ära ja õnneks jõudsime 7-8 aeg kohale ja meil isegi oli energiat et midagi teha ning siis läksime linna avastama. Hostel oli mõnusalt kesklinnas ja järjekordselt oli kõik nii välja müüdud et järgnevaks päevaks polnud meil midagi. Läksime riski peale ja otsustasime hommikul sellega tegeleda. Ja no natuke lootsime õnnepilvekese peale et äkki keegi kuskil canceldab. Armusime koheselt Ljubljanasse, jälle nii äge ja hubane linn ning kahtlused kas üldse teiseks ööks jääda kadusid silmapilkselt. See mees soovitas meile Open Kitchenit, mis on iga-reedene toidufestival ja sinna me sammud seadsime. Proovisime kohalikke toite ja ka selle mehe soovitatud kuulsat sloveeni magustoitu. See kook oli lihtsalt niiii hea et järgmine päev olime jälle seal pugimas. Leidsime megaägeda live muusikaga välibaari, mekkisime sloveenia veini ning kuna eelnevalt meid tänaval oli kutsutud pubirallile aga me ei tahtnud maksta 15€ selle eest ja kuidagi ei olnud seda tuju peal, siis peale seda veinitamist tuli meeleolu kiirelt ning õnneks me olime välja uurinud kus peod toimuvad. 😃 Panime väärtuslikud asjad tagasi hostelisse ja google mapsiga hakkasime siis seda klubi otsima. Äkitselt kõndis meile vastu 50 inimest kes kõik olid pubiralliga ja ma küsisin et kuhu nad liiguvad ja sain vastuseks et sinna samasse klubisse aga me olime nii segaduses et oota aga miks me siis mapsiga vastassuunas kõnnime? 😂 Ehk siis juba ma ei tea mitmes õppetund- ära usalda liialt google mapsi! Aga siis tuli meiega üks kohalik tüüp chattima ja ta oli megatore ja liikusime koos klubi poole. Tee peal nägime ägedat välibaari ja mul oli kohe et lähme sinna tantsima! Ja see sama pubiralli oli seal ning ma ei mäleta millal viimati ma sellises 30 kraadises kuumuses tantsisin. Vähemalt said need koogikalorid maha põletatud! Seadsime sammud ka teise klubi poole ja see koht oli ikka väga kreisi. Hommikul 4ni tantsu ja siis kõndisime linnulauluga koju. Paar tundi und ja algas hosteli otsimine, mis lõppes ainsa vaba hosteliga 4km kesklinnast. Chillisime päeval linna peal, tegime veits turistikaid ja siis hakkasime trippima uude hosteli kuna check-in pidi kell 4 olema. Lõpetasime kuskil Õismäe hoodis jälle ning kohale jõudes ei kippu ega kõppu inglise keelest, alles koristas tube see naine ja kui tuppa saime sisse siis ma hakkasin täiega naerma kuna wc uks oli läbipaistev ja Kadri magas ülakorrusel ja tal oli eriti hea vaade tualetti. 😂 Õnneks me olime ainsad kes seal toas olid seega kõik läks hästi ja järgmine päev checkisime end välja 3h hiljem, sest võtme pidi postkasti panema. 😃 See hostel oli ikka korralik huumor! Aga sellegipoolest läksime õhtul uuesti linna peale, (bussipeatuses pakkus see sama hosteli naine meile küpsist😃), sest tahtsime oma magneteid osta (igast riigist ostame kaasa, ilma selleta lahkuda ei tohi) ning samuti Ljubljana kõige kuulsama kindluse tipust päikeseloojangut vaadata. Istusime seal mitu tundi ja mekkisime seda Sloveenia veini ning linna tagasi jalutades kohtusime ägedate tüüpidega USA-st ja Soomest ja siis chillisime nendega kuskil hipsterite linnakus. Ma läksin varem koju, pipragaas käes ning siis leidsin tee pealt takso kes viskas mu 3€ eest koju ning Kadri tuli mõned tunnid järgi, pimedas läbi pargi pipragaas käes. 😃 Kuna järgmine hommik oli korralik äikesetorm siis lõuna paiku alles hakkasime hääletama ja kuna me asusime kiirteele lähedal siis otsustasime suvalt sealt hääletama hakata. Seal me saime ka Sloveenias kuulsaks. Nimelt meid võttis 5min pärast üks tüüp peale kes 20min hiljem autos hakkas täiega rahmeldama ja näpuga näitama, kuna raadiost tuli uudis kuidas kaks tüdrukut hääletasid kiirteel ja kui illegaalne see on sest trahv on ühele 300€. Te ei taha teada kui šokis me olime ja järgmine hetk lihtsalt naerupisarates! Tegelt see oleks võinud ikka väga halvasti lõppeda ja lubasime koheselt et enam kiirtee ääres ei hääleta! Muidugist see nii ei läinud, sest see päev oli vist me kõige kreisim hääletuspäev! See uudistes olemine polnudki nii hull kõige muuga võrreldes. 😃 Aga sellest kõigest järgmine kord, hetkel oleme Horvaatias Zadaris juba 2 ööd olnud ning hakkame hääletama Spliti poole. Me tegime oma reisiplaanid ümber, et olla kauem Horvaatias sest algne plaan oli vaid põhjas 4 ööd olla. Maailmaparim otsus oli alla lõunasse tulla. Horvaatia on lihtsalt nii äge ja ma ammu olen tahtnud seda avastada ja tean et pean siia tagasi varsti tulema, enne kui see veel hullemaks turistikaks läheb, mitte et see juba poleks. Saadan palju päikest ja viimane nädal on täies hoos! 😜

1

ESIMESED EMOTSIOONID #EUROTRIP2017

Me oleme vaid 5 päeva teel olnud, kuid selle aja jooksul nii palju teinud/näinud, et tunduks nagu oleks trippinud juba nädalaid. Siiani on kõik väga hästi sujunud ja seda õnne on kuidagi eriti palju olnud. Alustame siis Eestist, kui kõigepealt võttis meid peale üks tore vanem mees, kes ikka muretses kas me oleme piisavalt valmistunud, kas pipragaas on ikka kotis, kas ikka numbrimärkidest teete pilti jne jne. Temaga saime Pärnuni ja sealt edasi koheselt võttis meid peale üks Nigeeriast pärit mees oma lapsega, kes elab Lätis ning kelle juhtimisoskused olid ikka alla igat arvestust. Ta käis Tallinnas autot ostmas, vähemalt nii palju purssisime seda inglise keelt temaga, et sellest aru saada aga see auto oli omadega nii otsakorral et ta vahepeal peatus ja pistis pead kapoti alla. :D See laps seal tagaistmel peksis ja näpistas mind, seega me mõlemad ootasime seda Riia ristmikku juba pingsalt, sest sellest auto kärsahaisust oli ikka korralik peavalu. See tüüp pani meid maha keset kiirteed ja ma veel ütlesin et see inimene kes meid siit peale võtab peab ikka eriti hea inimene olema ning nii kui pöidla tõstsime, auto jäi seisma ja sõitis otse Kaunasesse! See mees oli Eestis töötav leedukas ja need tunnid möödusid super kiirelt, sest tal oli hea inglise keel ja me pidasime maha ägedad vestlused. Viis meid veel hosteli ette ära ja esimese öö veetsime Kaunases. Eelnevalt sõitsime ühest ägedast hispterbaarist mööda ja siis ütlesin Kadrile et siia tuleme chillima! Läksime sinna ja seal tagaaias oli käimas filmiõhtu ja oh üllatust, film oli BFMi tudengite poolt tehtud ja ühtlasi ka Kadri sõbrad. Kui pisike on ikka maailm!
Järgmine päev ootas meid ees suur ja lai Poola ning eesmärk oli jõuda Krakowi, mis asus 680km kaugusel. Esimese autoga saime edasi 10km ühte bensukasse, järgmisena saime peale rekkale, kus Kadri pikutas seal voodis ja mina proovisin inglise keelt purssida juhiga. Kui me ütlesime rekkajuhile, et tahame Krakowi jõuda siis ta naeris meid välja. Ta vist ei teadnud kui sihikindlad me oleme. :D Ta pani meid maha keset Poola kiirteed ja me reaalselt mõtlesime et siia me jääme, kuid see õnnepilveke oli vist meie kohal jälle, sest nii kui pöidla tõstsin, üks kaubik peatus. Ta puterdas et ma oma seljakoti kaubikusse paneks ja seda ma tegingi aga ma ei sulgenud ust korralikult ja kui me sõitma hakkasime, siis see lendas pauguga lahti. Ja see uks enam ei sulgunud. Alguses me mõlemad Kadriga ei suutnud naeru kinni hoida aga peale ühte minutit nikerdamist läks asi veits tõsisemaks ja me mõlemad mõtlesime et mida hekki me teeme. 😃 See mees oli lõpuks higi ja tavotiga kaetud ja peale 5 minutit nikerdamist saime ukse kinni ja ma mõtlesin vaid et kui hea inimene lihtsalt, jääb keset kiirteed seisma ja mingi tsikk lõhub ukse ära ja ta jäi megahappyks ja ütles vaid "no problem"! Ta ei rääkinud sõnagi inglise keelt ja olenemata sellest, viis meid teisele poole Varssavi ära ja ma andsin tänutäheks Eesti šokolaadi talle! Käisime kiirelt söömas ja kell oli juba 6 läbi, seega hakkasime Krakowi poole hääletama. 5 minutit seismist ja saime auto peale, kes jälle ei rääkinud väga inglise keelt, kuid läks Krakowi ja viis meid hosteli ette ära. Poola inimesed on lihtsalt nii sõbralikud ja mul on nii hea meel, et võtsime selle hääletustripi ette, sest tänu sellele siiamaani mu usk inimestesse on vaid kasvanud. Kui Eestis kõik mu sõbrad ütlesid, et me oleme hullud ja see ikka nii ohtlik, siis nüüd saamegi tõestada vastupidist. Kindlasti on olemas halva kavatsustega inimesi, nagu ikka igalpool maailmas, aga kui olla ise ettevaatlik ja mitte naiivne, siis ma ei näe põhjust, miks peaks backimine olema riskantne ükskõik mis riigis.
Krakow. Kuna me bookime oma majutust vaid paar tundi ette, siis meie üllatuseks oli saadavus suht nullilähedane, seega esimese öö olime mingi 8km kesklinnast ja no täielik Õismäe hood. Pärast saime teada, miks kõik oli välja müüdud- pikk nädalavahetus(mingi püha) ja 2 suurt kontserti (Linkin Park ja keegi teine). Ehk siis meil polnud järgnevaks päevaks majutust, aga jällegist õnnepilveke hõljus me kohal ja Kadri hommikul esimese asjana silmi avades vaatas majutust ja 2 kohta kesklinna hostelis oli vabanenud ja ta ise ka ütles, et tal pole elu sees käed nii kiirelt trükkinud! Avastasime Krakowit, saime selgeks vähemalt ühe poola sõna (lody-jäätis), sõime kohalikus kodurestoranis ,proovisime Poola õlut/veini ja siis täiesti suvalt otsustasime sinna kõige suuremasse/kuulsamasse kirikusse sisse põigata ja järgmine hetk mingi mees juhatas meid seisma seina juurde, kuna pruut tuleb koheselt. Me mõlemad ei saanud aru, et kas see on mingi etendus või misasja aga järgmine hetk hakkasid mingid pruutneitsid kõndima creepy kirikumuusika saatel ja nüüd võib siis bucketlistist maha kriipsutada pulma crashimise!  Oleks ikka pidanud küsima, et kus pidu toimub. 😃 Aga pidu me saime, sest õhtul otsustasime pub crawli ehk pubirallit teha, mis oli mu elu esimene. Tutvusime hostelis ühe Aussie tüübiga ja seadsime sammud linna. Mul pole vist juba pool aastat nii lõbusat väljaskäimist olnud! Nii paljude uute inimestega sai tutvutud ja naeran neid naljasid veel pikalt! 😁 Paar tundi sai magada ja loivasime end linnast välja ja me isegi ei viitsinud maantee äärde kõndida ja tegin nalja, et ah suva ma viskan korra pöidla üles ja oh üllatust, auto jäi jälle koheselt seisma. See vedamine tundub juba kahtlane või siis lihtsalt inimesed ongi niii sõbralikud ja heatahtlikud ning peale seda viite päeva usun 100% seda teist varianti! Jällegist, inglise keelega oli asi kehv aga ta viis meid Slovakkia piirile, mis oli tema sihtkohast päris kaugel!

Slovakkia.  Nii me siis seal seisime, mägedes tühjuses, ise vaid naerdes, sest meil mõlemal oli veits kehv olla ja need viimased 100km kurvilisi teid ei teinud asja paremaks. 😃 Sealt saime 4 erineva autoga Popradi, Slovakkia väike linnake, mis oli me järgmine sihtpunkt. Jälle, pooled juhid ei mõistnud inglise keelest mõhkugi aga naeratades näitasime kaardil sihtkohta ja purssisime ka vene keelt peale ning niiviisi me lõpuks siia jõudsime. See koht on nii mõnus et otsustasime koheselt bookida ühe öö lisaks. Sellepärast ongi hea spontaanselt reisida, sest kui mingi koht meeldib, siis saad jääda kauemaks. Eile sõitsimegi rongiga väiksesse mägikülla, kust võtsime cable car-i 1751m kõrgusele ja lihtsalt imetlesime ja nautisime neid vaateid. Tahtsime ka minna tippu ehk 2634m kõrgusele, aga kahjuks olid piletid välja müüdud. Terve aeg siin olles oleme vaid mõelnud, kui idülliline see koht on ning kui lahe oleks siia talvel lumelauatama tulla.  Kes plaanib suusareisi talveks, siis Tatramäed ei valmista pettumust! Minul on see koht juba igatahes talvereiside listis. Mitte küll see aasta, aga kindlasti tulevikus! 

Täna ma ärkasin kell 6 kuke kiremise peale ja mõtlesin et ideaalne aeg emotsioonide kirja panekuks, sest see koht on selline rahulik ja siin on ka mul aega. Varsti läheme veeparki, mis on Popradi üks põhikohtasid ja saab üle pika aja torudest alla lasta. 😃 Meil on siin korralik paksukeste suvelaager olnud, jäätist iga nurga peal puginud aga eile õhtul isegi tegime veits trenirovkut ning arvesse läheb ka rongi peale jooksmine ja sellest ikkagist ühe minutiga mahajäämine! Täna kulutame siis neid jätsikaloreid pommi hüpates ja 30 kraadiga päevitades!  Lõunal aga võtame suuna Slovakkia pealinna Bratislavasse! Selle linnaga meenub mul vaid Eurotripi film nagu vist paljudel.  😃 Päris pikk postitus tuli ja kõik kes lõpuni viitsisid lugeda, andke teada kas peaksin jätkama, mul on motivatsiooni vaja, eriti kuna blogin telefonist! 😃 Pildimaterjaliga on nii, et kuna mul arvutit kaasas pole, siis sellega on vähe keerulisem lugu, aga kui kuskil hostelis arvutisse saan, jagan seda kõike ka siin! Aga instagram on aktiivne --> annikavokksepp.

8

WEDNESDAY

Need teksad sai ostetud juba pool aastat tagasi ja mõtlesin et oleks viimane aeg pildile püüda! T-särgi leidsin Helsingis olles Monkist, mu üks lemmmmmikpoode!  Meil oli eile õega plaanis väike fotosessioon, mida olime edasi lükanud juba kuu aega, laenasin veel teise õe peikalt veits paremat kaamerat aga lõppes sellega, et mingit shooti ei toimunudki, sest plaanid muutusid. Aga kuna ma olin end juba valmis pannud, siis õe kohustus oli paar pilti klõpsida. :D Eile sain veel sõbranna ja ta koeraga hängida, õhtusööki nautida ja teise sõbrannaga päikeseloojangut imetleda. Vahepeal päeval jõudsin ka tädi rolli täita ehk siis jah, väga busy päev! Pidin ikka igalepoole jõudma. Kuna meil plaanid veits muutusid, siis hakkame hääletama alles lõuna paiku. No kui Leetu jõuaks, siis oleks eriti vinks-vonks! Ma ise ka siiani ei usu, et sellise tripi ette võtsin... Wish us luck! 

0