THE LAST ONE #EUROTRIP2017

Mu plaan oli vähe tihedamini blogida, aga siin ma olen, lennukis Eesti poole teele ja 3 seiklusrohket nädalat selja taga. Milline reis see oli ja millised mälestused!!! Teen viimase hääletusteemalise sissekande ja siis juba paar järgmist postitust pildikoguga!
Kui eelmine postitus jäi pooleli sellega, kuidas me Sloveenias kuulsust kogusime siis see päev ei läinud väga hästi edasi. Nimelt selle sama tüübiga, kes meid peale võttis ja kes meile uudistest rääkis, pakkus välja variandi et tema ise on rekkamees ja ta sõber ka ja nad hetkel ongi teel Horvaatia kanti, lihtsalt vaja auto rekka vastu vahetada ja võib-olla 15 min oodata. Ma isegi ei tea miks me sellega nõus olime, aga see oli üks lollimaid otsuseid ever. Nimelt me pidime eraldi rekkatesse minema ja siis me seal ootasime ja ootasime, keset täiesti tühermaad, kiirteest 20min ning sinna me ka jäime umbes kaheks tunniks, sest ta sõber jäi "natuke" hiljaks. Kadril hakkas asi üle viskama ja mingi hetk sai minul ka kannatus otsa, aga kuna me olime nii kaugel kiirteest siis olime täiesti nõutus olukorras. Kell oli juba 5 peal ja me polnud isegi Horvaatia piirist üle. Terve aeg käis jutt, et nad viivad meid piirist üle ühte bensukasse ja kogu see kahe rekka story oligi selles, et rekkas ametlikult tohib vaid 2 inimest istuda ja piiripunktis politsei kontrollib. Kuidas asi lõppes? Me saime nendega edasi vaid 30-40km ning nad panid meid maha enne piiri. No tere tali. Keelebarjäär ikka rokib! Hakkasime siis piiri poole kõndima ja Kadri viskas suvalt näpu püsti, isegi ei vaadanud autode poole ja üks naine jäi seisma meist eespool! Meil mõlemal oli lihtsalt nägu naerul ja saime temaga edasi kuni kiirtee lahkmeni või see pidi ideaalis nii minema. Tore naine oli, Kadri lahkas ta abieluprobleeme saksa keeles ja kui aeg oli meid välja lasta siis see naine hakkas muretsema, et siin ikka pole hea ja kuidas ikka keset kiirteed ja mina tagaistmel ütlesin Kadrile, et me peame KOHE välja minema muidu paneme täiesti valesse suunda ja siis see naine sõitis edasi ja edasi ja meil mõlemal oli lihtsalt oh-my-god-mida-helli-me-teeme!!! Lõpuks 20-30km hiljem lasi ta meid välja, sest juba hakkasime kõvemat häält tegema ja ütlema et me varem ka kiirteel olnud ja pole hullu! Välja saades hakkas ka padukat sadama! Ise naersime ja nutsime läbisegi ja mõtlesime kui kehvas olukorras me ikka oleme! Jooksime üle kiirtee ja siis olime veits aega seal keskel kinni, sest autode vool oli nii tihe ja üle tee ei saanud. Lõpuks jooksime üle tee ja peale google mapsi uurimist vihmakile all saime aru, et ega midagi pole teha, peame tagasi hääletama ja me olime lihtsalt nii halva koha peal, enne tunnelit ja lihtsalt lootsime parimat. Õnneks 5min ootamist ja rekka jäi seisma ning seal sees võtsid meid vastu üks kipsis poiss ja veitsa vanem noormees. Supper toredad olid ja rääkisid kui hullud horvaadid ikka on ja et me ikka ettevaatlikud oleks, sest paljud teevad narkotsi jne. Hea sissejuhatus meie Horvaatiale. Nemad panid meid 130km hiljem maha ühes bensukas ja nagu ma juba eelnevalt mainisin, siis see diil et kiirteel ei hääleta, ei pidanud kaua vastu. Tegime kiire dinneri bensukas, sest olime söömata hommikust saadik ja vaikselt juba kiskus pimedaks ja need vihmapilved kerkisid jälle esile. Kekslesime seal tee ääres päris pikalt, u 30-40min ja juba mõtlesime, et kas tuleb esimene öö tee ääres.   Kell oli 9 peal ja pimedus hakkas kätte jõudma, kuid õnneks meid päästis üks vahva minivan, sest 5min hiljem oli jõhker äikesetorm ja sadu! Tagaistmel naine oli nii tore ning ta inglise keel oli laitmatu. Kuna nad ise olid teel Spliti ja meie Zadari, siis nad lihtsalt ei suutnud meid keset pimedust tagasi tee äärde panna ja viisid meid hosteli ette ära, mis tegi neile ikka korraliku tiiru. Tõeline vedamine ja nad on ehtne näide, kui heatahtlikud on inimesed.
Zadar, Horvaatia. Alles pool 11 jõudsime kohale ja seniks oli see hääletuspäev üks närvesöövamaid. See hostel oli megaäge ja kuna me olime surmväsinud siis lihtsalt läksime magama ära ja eelnevalt tutvusime oh-seda-üllatust järgmise Aussi tüübiga. Hommikul väljas istudes tuleb äkitselt üks tüüp mu juurde ja ütleb "hi, is it Annika? Do you remeber me?", mul mingi et otseloomulikult, eile ju ajasime juttu ja Kadri mu kõrval vaatab mind lolli näoga ja mul nii juhe, et oota misasja? Äkitselt see tüüp hakkab naerma ja ütleb et eiii me ju chillisime 2.5 a tagasi Vietnamis. Kui väike on ikka maailm! Nii lahe!
Sel päeval tegime kiire tiiru linnas ja seadsime sammud ranna poole, mis oli lihtsalt kaljuküngastel päevitamine ja sinna sisse kuulusid ka otseloomulikult kaljult hüpped. Megachill koht ja tutvusime ülejäänud hosteli rahvaga. Siis äkitselt hakkas meiega keegi eesti keeles rääkima ja Siim, kes minuga varem instagramis kontakteerus, jõudis samuti kohale ja eks ikka hääletades!  Me ei olegi ainukesed hullud. Rääkides meie tripist, siis õhtul kohtusime hostelis ühe mehega, kes hääletas Berliinist Kambodžasse paari aastaga,  algne plaan oli India aga väidetavalt oli elumuutev sündmus toimunud aga sellest saab ta varsti ilmuvast raamatust lugeda. Kui keegi meile jälle ütles et me oleme kreisid et hääletame Eestist Horvaatiasse, siis me rääkisime sellest mehest. Kui kreisi tema siis veel on?
Zadar oli megamõnus linnake ja saime kätte selle esimese Horvaatia fiilingu, mis meile mõlemale niii meeldis. Kõik kellega kohtusime soovitasid ka Spliti juures olevatele saartele minna ja andsid igast soovitusi. Järgmine õhtu seadsime sammud tee äärde ja saime peale kiirelt ühe tüübi peale, kes viskas meid Spliti juures olevasse tollipunkti. Sweeeeet! Sealt saime kohe järgmise auto peale ja olime vaid 1.5 tunniga Splitis! Ja esimest korda jõudsime kuhugi kohale varakult ehk enne päikeseloojangut!
Split. Viskasime kotid hosteli ja läksime nende poolt soovitatud horvaadi restosse. Muidugist nagu ikka, kõik kohalik kraam oli lihaga (ma olen pooltaimetoitlane, söön vaid kala) ning üldse kogu reisi jooksul oli raske leida kohalikke toite ilma lihata. Split on suuruselt teine linn Horvaatias ja väga äge.  Mõlemad õhtud leidsime end väliklubidest/baaridest tantsimas ja hommikutundidel koju kõndimas. Pole ammu selline peoloom olnud, aga see pole sama mis Eestis peol olla. Tõeliselt äge suvefiiling! Kohtasime nii palju ägedaid inimesi ja saime naerda ikka korralikult!
Hvar. Jälle vaid paar tundi und ja võtsime praami Hvar saarele, mis on põhiline peosaar. Kuna Kadril oli sünnipäev tulekul siis peale rannatamist läksime hosteli rahvaga linna peale. Olime keset busy tänavat kus üks baar oli teise baari otsas ja siis ma hakkasin värbama inimesi, et Kadrile laulda ja teda õhku visata. Sebisin kuskilt baarist ka säraküünla ja südaöö saabudes tuli Kadrile äge üllatus kui terve tänav täis võõraid hakkas laulma ja teda õhku viskama!! Nii lahe õhtu oli ja koju jalutades mõtlesime ka, et kui äge on ikka jälle backida ja elada sellist spontaanset elu! Järgmine päev otsustasime võtta veetakso Palmizana saarele, mida ühed iirlased soovitasid ning veetsime paar tundi seal rannas lõõgastudes. Imeilus helesinine vesi ja isegi natuke liivane (muidu enamus randasid kivised). Kuna Kadril oli sünnipäev siis otsustasime reedel teha Hvari populaarseima pubiralli ehk Booze Cruise, kus siis esimene tund laevaga tripid ringi ja kogu alkohol tasuta.  Kes ei tea, siis Hvari saar on päris kallis ja klubis maksad õlle eest 5-10€. See pubiralli (23€) tuli odavam kuna seal sees oli ka pääse kõige populaarsemasse klubisse Carpe Diem, mis asus eraldi saarel ja kuhu pidi võtma veetakso ja mille sissepääs muidu oli 26€.  Et vist saate aru, miks oli see meie to-do listis!  Jälle üks epic õhtu!  Järgmine päev oli aeg asuda Põhja-Horvaatia poole teele ja no üldse ei olnud hääletustuju. Me mõlemad olime nii haigeks juba jäänud ja unevõlg oli ikka korrrralik! Praamiga Spliti, tatsasime kilomeetreid linnast välja, ei leidnud sobivat kohta hääletamiseks, kell oli juba 3 peal, meil ees 530km, seisime ja seisime, palavik tõusis vaikselt aga lõpuks näkkas. Kaks ägedat tüüpi viskasid meid 30km tollipunkti, kust saime 10min pärast ühe toreda mehe peale ja edasi 200km. Bensukas maha ja jälle kiirteel. Ootasime 15min ja siis saime ühe mehe peale, kes võttis meid peale tänu sellele et ta kolleg sõitis temast eespool ja ei jõudnud pidurdada et meid peale võtta ja siis hellas sellele mehele. Õnneks ta sõitis kiiresti ja saime temaga Rijekasse, kust oli veel viimased 100km Pulasse. Ta pakkus välja et sõidaks hoopis mööda rannikut ja vaated tõesti olid suurepärased. Viimane hääletus ootas ees ja see oli ikka väga rets. Me mõlemad olime nii väsinud ja täitsa kreisid juba peast, alguses tegime oma lamekaid ja naersime aga peale 20min seismist juba asi läks kriitilisemaks, sest pimedaks kiskus. Viimane auto jäi seisma ja me mõlemad olime veits šokis, sest sees olid suitsetavad töömehed, kelle auto oli megaromu aga kuna kell oli juba hiline ja nad läksid otse Pulasse siis meil muud võimalust ei olnud. See oli me kohutavaim hääletuskogemus. Turvavööd olid olematud, me mõlema telefonid olid kohe-kohe tühjad, nad suitsetasid terve aeg autos, sõiduoskus oli nullilähedane, eriti see üks surmasõit kus ma arvasin et paneme teise autoga kokku ja me lihtsalt hoidsime Kadriga teineteisel käest kinni ja mõtlesime mida me teeme. Tahtsime mõlemad sealt välja saada aga õues oli pime ja meie olukord h a l b . Äkitselt kui hakkasime Pula poole lähenema ja pidime otse minema,  pööras ta kõrvalteele ja me lugesime Kadriga teineteise mõtteid ja võtsime pipragaasid kätte. Tõesti arvasime, et midagi juhtub, sest asi tundus kahtlane. Suhtlesime nendega saksa keeles ja nad ütlesid et see otsetee ja 10min pärast jõuame. Me mõlemad hoidsime hinge kinni ja lootsime parimat. Mõtlesime kõikvõimalikke variante aga õnneks midagi ei juhtunud. Viisid ilusti meid ära aga lihtsalt see kogu olukord oli väga kreisi. Ütleks vaid, et Horvaatias hääletamine ja peale saamine oli üks raskemaid.
Veneetsia, Itaalia. Kell 5 hommikul läks buss Triestesse, Itaaliasse ja seal trippisime paar tundi ringi ja siis rongiga Veneetsiasse. Need asjad olid meil Eestis bookitud aga no kes seda teadis et me reisi plaanid muutuvad. Seepärast tasubki kõike spontaansena hoida, sest me oleks siis koheselt läinud Veneetsiasse. Tagantjärgi tarkus! Kohale jõudes vaakusin mina unne, et saada natukenegi tervemaks järgmiseks päevaks ja kuna ma olen Veneetsias varem käinud, siis Kadri läks õhtul üksinda linna avastama. Ärgates õnneks tundsin end natuke paremini ja veetsime mõnusa viimase päeva Veneetsias. Mu üks lemmiklinnasid Euroopas! Rohkem selliseid seikluspostitusi ei tule, küll aga infot sihtkohtade kohta! Üks meeletult äge reis oli see ja soovitan kõigile, kes ihkavad seiklust ja natuke mugavustsoonist väljaastumist-minge hääletage! See seiklus jääb ikka eluks ajaks meelde!  Collect moments, not things! 

1 kommentaar

  1. You look really happy. You have the people you love and that is wanderful to have a good ideas for your life.

    VastaKustuta

Back to Top