ANDA VILLAGE

Päris kaua pole kirjutanud või mis? Vahepeal sain juba kõnesid Eestist, et kas ikka olen elus, sest isegi Instagramis oli vaikus. Tegelikult nautisin ma oma reisi lihtsalt nii väga, et ei igatsenud interneti järgi. Kui muidu oled harjunud oma telefoni tsekkama iga vaba hetk, siis vahepeal oli see mul 2 päeva kuskil koti põhjas, sest isegi äratuskella polnud vaja panna. Jep, imelised hetked Vietnamis. Hetkel olen tagasi Ho Chi Minhis. Hommikul lõppes mu puhkus puhkusest Mui Nes ning plaan oli seal kirjutada blogi... Ei õnnestunud mitte kuidagi, seega nüüd on viimane aeg panna kirja reisimuljed.
Kõigepealt jagan mälestusi Filipiinidest. Appi, see aeg tundub nüüd eriti kauge! Ma ei tea miks, aga mu süda kuulub Filipiinidele. Peale Boracayd suundusin Boholi saarele Anda külla. Pisike küla võlus mind kiirelt ja kogu see atmosfäär ja olemine oli seal nii mõnus. Kuna seal oldud ajast on möödas juba mitu nädalat ning reisil olles on iga päev täis uusi põnevaid inimesi ja seiklusi, siis tundub see aeg veel kaugem.  Kõige lihtsam on mul vist välja tuua punktidena Filipiinide eripärad, mida mina märkasin seal veedetud aja jooksul.
Alustan kõige olulisemast- inimesed. Niii sõbralikud, avatud, positiivsed ja õnnelikud. Lõpuks harjusin sellega nii ära, et tänaval jalutades küsiti kogu aeg küsimusi "Kuhu Sa lähed? Miks Sa üksi oled? Kus Su sõbrad/mees on? Kas sa oled vallaline?" aga need küsimused polnud halva tagamõttega. Filipiinod lihtsalt ei tee kunagi midagi üksi ja nende jaoks on see veider kui naine üksinda tänaval jalutab. Ühel korral pakkus ka üks naine mulle oma venda meheks, noh et ikka turvaline oleks. Lehvitamine ja naeratamine oli samuti non-stop. Sama on ka signaalitamisega. Kui sa möödud kellestki, siis lased ikka korralikult signaali. See kordub ka Vietnamis ja Tais, aga Filipiinidel signaalitavad nad ka siis kui koer magab tee ääres. Võib-olla signaal oli rohkem kui oma kohaloleku näitamine.  Kolmas non-stop on karaoke. Ooooooja, söögi alla ja peale. Ja mis kõige parem, nad ei häbene laulda!  Oiiiii kui mööda osad laulsid aga nende jaoks on see igapäevane meelelahutus. Mida ma märkasin on see, et nad tahavad väga läänelikud olla. Kõik esitatud laulud olid läänemaailma hitid, mitte enda maa omad. Kõige rohkem valutasid kõrvad siis, kui üks naine laulis "Adele-someone like u".  Natuke veel läänelikkusest. Filipiinide köök on väga igav, kõik toidud on frititud ja läänelikud (sealt mu lisakilod tulidki). Teine kummaline asi oli see, et kui tahtsin osta omale kehaemulsiooni, siis käisin päris mitu poodi läbi, sest kõik tooted olid valgendava efektiga. Nende jaoks on väga olulised ilutooted valged pulbrid ja kõik asjad, mis teevad neid valgemaks. Samuti tänaval jalutamine vihmavarju/päikesevarjuga. Alguses tundus see imelik mulle, aga samas, kas mitte meie eurooplased ei prae end solaariumilampide all ja kasuta erineva pruunistava toimega kreeme? Sõnad kohanemine ja tolerantsus sobivad siia hästi.
Mul on veel paar näidet varuks. Kui käia suuremates supermarketites, siis nad teibivad tšeki kilekoti külge. Et ikka näha oleks kui jõukas sa oled ja mis summa eest ostsid? Pole veel selgusele jõudnud, miks nad nii teevad. Ja muidugi, linnas olevates suuremates supermarketites ei tee nad samuti midagi üksi. Kassas on vähemalt kolm inimest, üks võtab raha vastu, teine pakib ja kolmas teibib tšeki koti külge. Vahel on isegi rohkem inimesi, kes teab, äkki nr 3 vajab pausi või midagi. Sama on poes sees, igas vahekäigus on 2 inimest, kes abistavad sind 2-3 meetri peal, kui midagi peaks olema. Damn, Eestis otsid Rimis tund aega kedagi, kellelt saaks küsida... Aga väiksemates kohtades olevad poed on täiesti teine muusika. Seal on pood ja kodu omavahel seotud. Vähemalt on alati keegi kodus ja müüb. 2 in 1. Kauplemine on muidugi üks asi milleta Aasias ei saa. Kui algselt on tricycle sõidu hind 100 peesot, siis lõpuks maksad 20. See on osa nende kultuurist ja see on mulle nii külge juba jäänud. Päris naljakas oleks, kui lähen näiteks Boheemi sööma ja hakkan paremat hinda kauplema. Natuke shopingujuttu ka. Kui olin Tagbilaranis, siis õhtul oli mul aega, et ostukeskust külastada. Kahjuks midagi ei leidnud, sest nende kleidid olid mulle rohkem kui pikad pluusid. Oleks tahtnud igast asju osta, sest hinnad olid metsikult soodsad aga kahjuks olin liiga pikk nende jaoks.
Rääkides Filipiinidel reisimisest, siis Sul peab olema aega. Saarte vahel liiklemine võtab tohutult aega ja rääkides nende maksusüsteemist. Apppi, shoot me now, see on nii kreisi lihtsalt. Toon siia näite oma trippimisest Boracaylt Anda külla. Hotellist sadamasse tricyclega-paadiga teise väikelinna-buss Kalibo lennujaama-lend Cebusse- lennujaamast takso sadamasse-praam Tagbilarani (ühest praamist jäin maha-3 h passimist)- sealt tricycle linna- busse Andasse enam ei läinud. Majutuse otsimine Tagbilaranis ja ööbimine seal. Hommikul minivan Andasse. Jah, see oli kõige kiirem viis jõuda ühest sihtpunktist teise kuna osade saarte vahel pole otselende. Ja nende maksusüsteem!! Sa pead maksma igalpool eraldi piletihinna, terminali maksu, siis sadamamaksu, valitsusemaksu ja ühes kohas oli ka keskkonnamaks. Nagu what? See oli niii tüütu, sest pidid läbima miljon punkti enne kui lõpuks kuhugi jõudsid. Samuti, siselendudel on 100 peesot terminalimaks ja rahvusvahelistel 550. Ehk siis jah-palju makse. Või siis on vaja leida tööd kõikidele inimestele ja seepärast on loodud nii palju "vajalikke" töökohti. Võib-olla sai Savisaar Filipiinidelt inspiratsiooni kui lõi bussisaatjate töökohad? :D Üks asi mis ma veel õppisin, kui sõlmid eelmine õhtu kokkuleppe, siis ära arva et see hommikul ka veel kehtib. Ja nad ei tunne süüd ega piinlikkust.  Olukord, mis mind iga päev Andas kurvaks tegi, oli kodutud koerad. See vaatepilt kuidas nad kaklesid ja kuidas osadel olid sisemised luumurrud.. Kohutav. Veel õõvastavam oli ühelt kohalikult teada saada, et nad söövad koeri. Ma nii lootsin, et see on kuulujutt aga kahjuks ei. See on ka nende viis populatsiooni väiksemaks saada. Aga see on Aasia.
Okei, liigun edasi positiivsemate nootidega. Et mida ma siis seal tegin? Eks pildid räägivad enda eest (piltide alt leiab teksti!) aga mu veedetud aeg oli seal väga lihtne. See sõna sobib hästi siia, sest ma lihtsalt nii nautisin oma aega seal ja mu stressitase oli olematu. Andas on vaid üks baar, üks pood, üks food-court ehk Sa ei pea oma pead vaevama kuhu minna õhtul. Veel käisin sukeldumas, snorgeldamas, tegutsesin Andakidzi kogukonnakeskuses (sellest järgmises pikas postituses), veetsin oma õhtud kohalike ja paari backeriga baaris, kus sai nalja rohkem kui rubla eest ning avastasin uusi põnevaid sihtkohti. Mu aeg Andas täitis kõik mu ootused ja rohkemgi veel. Ma olen nii tänulik, et mul avanes võimalus kaasa aidata Andakidzi tegevusele ning ma tutvusin seal olles suurepäraste inimestega, kes jäävad alatiseks mu südamesse.
Terve aeg Andas oli mul veider sisetunne Vietnami pärast ning ma mõtlesin canceldada oma piletid sinna. Üks päev enne otsustasin, et see on lihtsalt reisimise osa ja vahel peab edasi liikuma. Nüüd tagasi vaadates oli võib-olla see hoopis hea sisetunne ning ma olen õnnelik et otsustasin Vietnamisse ikkagist tulla.  Eks kodus on mul ühtteist seletamist tänu Instagramile hehe :)
Kõige rohkem igatsen ma aga filipiinode sõbralikke naeratusi ning ma ei jõua ära oodata, millal sinna  tagasi saan! Andas sain ma osa kohalike elust ja tunnen, et õppisin seda riiki väga hästi tundma. Millegipärst iga kord kui ma Filipiinidest teistele backeritele räägin, siis mu silmad löövad lihtsalt niiii särama! Jah, Filipiinid on mu südame vallutanud! Järgmises postituses tutvustan Teile hoopis Andakidzi! Mul on jäänud vaid 2 päeva Vietnamis ning siis lendan juba kodu poole! :)
Cave pools
Coca oli 15 peesot. Kurss on 1 euro-49 peesot.
Ainuke baar Andas ja igaõhtune kogunemispaik.
Oma Rootsi ja Saksa backeritega ja nagu näha, siis kodutud koerad on igalpool. Tihtipeale läks pool mu söögist neile.
Mu igapäevane päikesetõus..
Mu teine sukeldumine, mis oli lihtsalt ülilahe!
Lõputud riisipõllud. Ühel päeval võtsime mootorrattad ning tegime väljasõidu kose juurde.
Peale mägedes sõitmist ja kose all ujumist suundusime ühe Soome paari juurde, kellega tutvusime baaris. Nad soetasid paar kuud tagasi omale resorti Anda küla lähistele ning ehitavad sda üles. Peale nende juures chillimist läksime ühe Saksa mehe juurde, kellel on samuti resort seal. Mõlemad kohad olid lihtsalt maagilised!
Siis kui oli aeg lahkuda Andast ning võtsime Saksa kutiga suuna Lobocisse, kust rentisime rolleri ning avastasime Boholi saart.
Teel tarsieride juurde eksisime natuke ära ning sattusime hoopis kukevõistlus areenile. Seal olev mees kutsus meid areeni vaatama ja õhtul ka kukevõistlusele, kuid ma tundsin et see oleks minu jaoks liig. Ta oli nii sõbralik ja ta rääkis pidevalt sellest kui vaene riik neil on ja kui täis korruptsiooni. Mis on ka tõsi.. 
Maailma kõige väiksemad ahvd! Appi kui armsad nad olid!
Põhiline turistiatraktsioon Boholi saarel- Šokolaadimäed. 
Mu bungalow vaade, mida ma igatsen tohutult..

9 kommentaari

  1. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  2. Aasia on nii lahe lihtsalt! Läheks iga kell sinna jälle trippima.

    VastaKustuta
  3. Apppiii, sa kirjutad lihtsalt niii ägedastii! Tahaks nii kallistada sind jubaa! :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul niiiii hea meel, et meeldib! :) Varsti kallistame :D

      Kustuta
  4. Tšekid pannakse kottide külge poes väga lihtsal põhjusel - et kontrollida, kas inimene on need kaubad ostnud mis tal kotis on kui peaks kahtlus tekkima. Poest lahkudes teevad turvamehed märke peale tšekile. Vaevalt, et keegi teine kellegi teise tšekki vaatab ja tšeki pikkuse järgi ju kuidagi otsustada ei saa kui rikas keegi on. Mõni ostab ühe asja, mis on kallim kui teise inimese 50 asja kokku :D
    Eestis samamoodi kontrollitakse neid tšekke kui mingi kahtlus tekib.

    VastaKustuta

Back to Top