Kuvatud on postitused sildiga Philippines. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Philippines. Kuva kõik postitused

MY ASIA TRIP - FIRST VLOG EVER

Päris kaua aega võttis... Ehk keegi mäletab, et veebruari alguses alustasin oma seitsmenädalast trippi Aasias. Selle perioodi jooksul filmisin meeletus koguses klippe ning kohe algusest oli plaan need pisikeseks videoks teha. Sain juba kaks kuud tagasi selle klipi valmis ning milegipärast alles nüüd jõuab see avalikkuse ette. Muideks, see on mu esimene enda tehtud video! Palun ärge ole karmid siis!!! Video tegemiseks kulus umbes 5-6 tundi ehk Volga pidu, mis kaks kuud tagasi mu õe pool oli ja mille mina särasilmselt arvutis veetsin! :D 
Seda video vaadates tulevad mul iga kord heldimuspisarad silma, sest see aeg Aasias oli uskumatult lahe. Ma kohtasin nii palju inspireerivaid inimesi, sain palju enesekindlust juurde ja õppisin ühtteist uut enda kohta. No ja muidugi kohtasin oma armastust seal! Päris korda läinud trip hehe. 
Klippide järjestus on sama, mis mu reisil ehk siis Põhja-Tai, Filipiinid ning Vietnam. Igasugune tagasiside/küsimused on enam kui oodatud ja kui meeldib, siis ehk tuleb veel vloge! 
***
It took only 5 months to put video together from my Asia trip what I did alone... Okay, actually I finished it already 2 months ago, but it tooked time to share it with you guys. Anyways, this is my first video what I've ever done!!! So, please don't be harsh! 
Every time I watch this video I got such a good feeling in my heart! Time spent there was amazing and I met so many awesome people there, who inspired me and ofc I met my love there too! Enjoy and every kind of feedback is more than welcome!!

0

ANDA VILLAGE

Päris kaua pole kirjutanud või mis? Vahepeal sain juba kõnesid Eestist, et kas ikka olen elus, sest isegi Instagramis oli vaikus. Tegelikult nautisin ma oma reisi lihtsalt nii väga, et ei igatsenud interneti järgi. Kui muidu oled harjunud oma telefoni tsekkama iga vaba hetk, siis vahepeal oli see mul 2 päeva kuskil koti põhjas, sest isegi äratuskella polnud vaja panna. Jep, imelised hetked Vietnamis. Hetkel olen tagasi Ho Chi Minhis. Hommikul lõppes mu puhkus puhkusest Mui Nes ning plaan oli seal kirjutada blogi... Ei õnnestunud mitte kuidagi, seega nüüd on viimane aeg panna kirja reisimuljed.
Kõigepealt jagan mälestusi Filipiinidest. Appi, see aeg tundub nüüd eriti kauge! Ma ei tea miks, aga mu süda kuulub Filipiinidele. Peale Boracayd suundusin Boholi saarele Anda külla. Pisike küla võlus mind kiirelt ja kogu see atmosfäär ja olemine oli seal nii mõnus. Kuna seal oldud ajast on möödas juba mitu nädalat ning reisil olles on iga päev täis uusi põnevaid inimesi ja seiklusi, siis tundub see aeg veel kaugem.  Kõige lihtsam on mul vist välja tuua punktidena Filipiinide eripärad, mida mina märkasin seal veedetud aja jooksul.
Alustan kõige olulisemast- inimesed. Niii sõbralikud, avatud, positiivsed ja õnnelikud. Lõpuks harjusin sellega nii ära, et tänaval jalutades küsiti kogu aeg küsimusi "Kuhu Sa lähed? Miks Sa üksi oled? Kus Su sõbrad/mees on? Kas sa oled vallaline?" aga need küsimused polnud halva tagamõttega. Filipiinod lihtsalt ei tee kunagi midagi üksi ja nende jaoks on see veider kui naine üksinda tänaval jalutab. Ühel korral pakkus ka üks naine mulle oma venda meheks, noh et ikka turvaline oleks. Lehvitamine ja naeratamine oli samuti non-stop. Sama on ka signaalitamisega. Kui sa möödud kellestki, siis lased ikka korralikult signaali. See kordub ka Vietnamis ja Tais, aga Filipiinidel signaalitavad nad ka siis kui koer magab tee ääres. Võib-olla signaal oli rohkem kui oma kohaloleku näitamine.  Kolmas non-stop on karaoke. Ooooooja, söögi alla ja peale. Ja mis kõige parem, nad ei häbene laulda!  Oiiiii kui mööda osad laulsid aga nende jaoks on see igapäevane meelelahutus. Mida ma märkasin on see, et nad tahavad väga läänelikud olla. Kõik esitatud laulud olid läänemaailma hitid, mitte enda maa omad. Kõige rohkem valutasid kõrvad siis, kui üks naine laulis "Adele-someone like u".  Natuke veel läänelikkusest. Filipiinide köök on väga igav, kõik toidud on frititud ja läänelikud (sealt mu lisakilod tulidki). Teine kummaline asi oli see, et kui tahtsin osta omale kehaemulsiooni, siis käisin päris mitu poodi läbi, sest kõik tooted olid valgendava efektiga. Nende jaoks on väga olulised ilutooted valged pulbrid ja kõik asjad, mis teevad neid valgemaks. Samuti tänaval jalutamine vihmavarju/päikesevarjuga. Alguses tundus see imelik mulle, aga samas, kas mitte meie eurooplased ei prae end solaariumilampide all ja kasuta erineva pruunistava toimega kreeme? Sõnad kohanemine ja tolerantsus sobivad siia hästi.
Mul on veel paar näidet varuks. Kui käia suuremates supermarketites, siis nad teibivad tšeki kilekoti külge. Et ikka näha oleks kui jõukas sa oled ja mis summa eest ostsid? Pole veel selgusele jõudnud, miks nad nii teevad. Ja muidugi, linnas olevates suuremates supermarketites ei tee nad samuti midagi üksi. Kassas on vähemalt kolm inimest, üks võtab raha vastu, teine pakib ja kolmas teibib tšeki koti külge. Vahel on isegi rohkem inimesi, kes teab, äkki nr 3 vajab pausi või midagi. Sama on poes sees, igas vahekäigus on 2 inimest, kes abistavad sind 2-3 meetri peal, kui midagi peaks olema. Damn, Eestis otsid Rimis tund aega kedagi, kellelt saaks küsida... Aga väiksemates kohtades olevad poed on täiesti teine muusika. Seal on pood ja kodu omavahel seotud. Vähemalt on alati keegi kodus ja müüb. 2 in 1. Kauplemine on muidugi üks asi milleta Aasias ei saa. Kui algselt on tricycle sõidu hind 100 peesot, siis lõpuks maksad 20. See on osa nende kultuurist ja see on mulle nii külge juba jäänud. Päris naljakas oleks, kui lähen näiteks Boheemi sööma ja hakkan paremat hinda kauplema. Natuke shopingujuttu ka. Kui olin Tagbilaranis, siis õhtul oli mul aega, et ostukeskust külastada. Kahjuks midagi ei leidnud, sest nende kleidid olid mulle rohkem kui pikad pluusid. Oleks tahtnud igast asju osta, sest hinnad olid metsikult soodsad aga kahjuks olin liiga pikk nende jaoks.
Rääkides Filipiinidel reisimisest, siis Sul peab olema aega. Saarte vahel liiklemine võtab tohutult aega ja rääkides nende maksusüsteemist. Apppi, shoot me now, see on nii kreisi lihtsalt. Toon siia näite oma trippimisest Boracaylt Anda külla. Hotellist sadamasse tricyclega-paadiga teise väikelinna-buss Kalibo lennujaama-lend Cebusse- lennujaamast takso sadamasse-praam Tagbilarani (ühest praamist jäin maha-3 h passimist)- sealt tricycle linna- busse Andasse enam ei läinud. Majutuse otsimine Tagbilaranis ja ööbimine seal. Hommikul minivan Andasse. Jah, see oli kõige kiirem viis jõuda ühest sihtpunktist teise kuna osade saarte vahel pole otselende. Ja nende maksusüsteem!! Sa pead maksma igalpool eraldi piletihinna, terminali maksu, siis sadamamaksu, valitsusemaksu ja ühes kohas oli ka keskkonnamaks. Nagu what? See oli niii tüütu, sest pidid läbima miljon punkti enne kui lõpuks kuhugi jõudsid. Samuti, siselendudel on 100 peesot terminalimaks ja rahvusvahelistel 550. Ehk siis jah-palju makse. Või siis on vaja leida tööd kõikidele inimestele ja seepärast on loodud nii palju "vajalikke" töökohti. Võib-olla sai Savisaar Filipiinidelt inspiratsiooni kui lõi bussisaatjate töökohad? :D Üks asi mis ma veel õppisin, kui sõlmid eelmine õhtu kokkuleppe, siis ära arva et see hommikul ka veel kehtib. Ja nad ei tunne süüd ega piinlikkust.  Olukord, mis mind iga päev Andas kurvaks tegi, oli kodutud koerad. See vaatepilt kuidas nad kaklesid ja kuidas osadel olid sisemised luumurrud.. Kohutav. Veel õõvastavam oli ühelt kohalikult teada saada, et nad söövad koeri. Ma nii lootsin, et see on kuulujutt aga kahjuks ei. See on ka nende viis populatsiooni väiksemaks saada. Aga see on Aasia.
Okei, liigun edasi positiivsemate nootidega. Et mida ma siis seal tegin? Eks pildid räägivad enda eest (piltide alt leiab teksti!) aga mu veedetud aeg oli seal väga lihtne. See sõna sobib hästi siia, sest ma lihtsalt nii nautisin oma aega seal ja mu stressitase oli olematu. Andas on vaid üks baar, üks pood, üks food-court ehk Sa ei pea oma pead vaevama kuhu minna õhtul. Veel käisin sukeldumas, snorgeldamas, tegutsesin Andakidzi kogukonnakeskuses (sellest järgmises pikas postituses), veetsin oma õhtud kohalike ja paari backeriga baaris, kus sai nalja rohkem kui rubla eest ning avastasin uusi põnevaid sihtkohti. Mu aeg Andas täitis kõik mu ootused ja rohkemgi veel. Ma olen nii tänulik, et mul avanes võimalus kaasa aidata Andakidzi tegevusele ning ma tutvusin seal olles suurepäraste inimestega, kes jäävad alatiseks mu südamesse.
Terve aeg Andas oli mul veider sisetunne Vietnami pärast ning ma mõtlesin canceldada oma piletid sinna. Üks päev enne otsustasin, et see on lihtsalt reisimise osa ja vahel peab edasi liikuma. Nüüd tagasi vaadates oli võib-olla see hoopis hea sisetunne ning ma olen õnnelik et otsustasin Vietnamisse ikkagist tulla.  Eks kodus on mul ühtteist seletamist tänu Instagramile hehe :)
Kõige rohkem igatsen ma aga filipiinode sõbralikke naeratusi ning ma ei jõua ära oodata, millal sinna  tagasi saan! Andas sain ma osa kohalike elust ja tunnen, et õppisin seda riiki väga hästi tundma. Millegipärst iga kord kui ma Filipiinidest teistele backeritele räägin, siis mu silmad löövad lihtsalt niiii särama! Jah, Filipiinid on mu südame vallutanud! Järgmises postituses tutvustan Teile hoopis Andakidzi! Mul on jäänud vaid 2 päeva Vietnamis ning siis lendan juba kodu poole! :)
Cave pools
Coca oli 15 peesot. Kurss on 1 euro-49 peesot.
Ainuke baar Andas ja igaõhtune kogunemispaik.
Oma Rootsi ja Saksa backeritega ja nagu näha, siis kodutud koerad on igalpool. Tihtipeale läks pool mu söögist neile.
Mu igapäevane päikesetõus..
Mu teine sukeldumine, mis oli lihtsalt ülilahe!
Lõputud riisipõllud. Ühel päeval võtsime mootorrattad ning tegime väljasõidu kose juurde.
Peale mägedes sõitmist ja kose all ujumist suundusime ühe Soome paari juurde, kellega tutvusime baaris. Nad soetasid paar kuud tagasi omale resorti Anda küla lähistele ning ehitavad sda üles. Peale nende juures chillimist läksime ühe Saksa mehe juurde, kellel on samuti resort seal. Mõlemad kohad olid lihtsalt maagilised!
Siis kui oli aeg lahkuda Andast ning võtsime Saksa kutiga suuna Lobocisse, kust rentisime rolleri ning avastasime Boholi saart.
Teel tarsieride juurde eksisime natuke ära ning sattusime hoopis kukevõistlus areenile. Seal olev mees kutsus meid areeni vaatama ja õhtul ka kukevõistlusele, kuid ma tundsin et see oleks minu jaoks liig. Ta oli nii sõbralik ja ta rääkis pidevalt sellest kui vaene riik neil on ja kui täis korruptsiooni. Mis on ka tõsi.. 
Maailma kõige väiksemad ahvd! Appi kui armsad nad olid!
Põhiline turistiatraktsioon Boholi saarel- Šokolaadimäed. 
Mu bungalow vaade, mida ma igatsen tohutult..
9

BEACH VIBE

Anda private beach hetked.
Väike vahepala pikkade reisijuttude juurde. Ma pole üldse kirjutanud oma tegemistest, küll aga instagramis olen aktiivne, või vähemalt proovin. See päev oli tõeliselt tore! Hommik algas kell 6 päikesetõusu ajal rannas joostes, edasi hommikusöögiks mu "tavaline" banana shake ja banana bread ning kell 9 käisin sukeldumas. Peale seda lõpetasin oma ühe projekti Andakidzi kogukonnakeskuses ning siis läksin oma saksa sõbraga ühte randa avastama. Andas oli selliseid privaatranna hetki päris palju, sest seal ei ole üldse turiste. Õhtu lõppes nagu ikka, ainukeses külabaaris teiste kohalike ja nende üksikute turistidega chillides. Jah, sellised olid mu päevad Andas. Kuna ma olin seal 8 päeva, siis hommikuti tekkis mul juba nii-öelda "rutiin" :D Ülejäänud päev kas käisin uusi kohti avastamas, snorgeldamas, tegin vabatahtlikku tööd Andakidzis või chillisin kohalikega.  Iga päev on siiani olnud täis seiklusi ning ma naudin igat hetke! Ma kirjutaks hea meelega rohkem, aga kohe on aeg lahkuda Filipiinidelt oma viimasesse riiki- Vietnami. 3 lendu on ees ja loodetavasti pühapäeva päeval olen kohal Hoi Anis, kuulsas rätsepalinnas. Oiiiii kui väga ma jään Filipiine igatsema. Mul on lausa raske panna sõnadesse, kui väga ma seda kohta armastan! Proovin seda teha järgmises blogipostituses.
PS! Kuldsed tattood on pärit poshtattoo.se
3

BORACAY

Bulabog beach. Päris paar lohe või nii.

Boracay on tuntud kui Filipiinide peosaarena ning lohesurfarite paradiisina. Ja seda ta oli. Pisike saar, kus ühelpool saart on Bulabog rand, mis on lohedele ning kõndides 15 minutit, oled juba teiselpool saart, kus on maailmas 7-ndal kohal asuv White Sand beach, mis on pungil restoranidest/baaridest/klubidest/turismiatraktsioonidest.  Minu arvamus Boracayst? Ülerahvastatud, tõeline turistide meka ning igalpool kõik oma selfie-stickidega. :D Aga Filipiinidele jõudes võlus mind miski koheselt- inimesed. Tõeliselt sõbralikud, armsad ja õnnelikud. Filipiinidel Sul lihtsalt ei saa halba tuju olla, mitte kunagi. Sellest maast ja kommetest räägin aga järgmises pikemas postituses. Jagan siin hoopis Boracay seiklusi. Meie igapäevane äratus oli 7-8 ning Starbucksi kohv. Enne päeva ei alustatud :D Kuna ma läksin sinna Andrese ja ta vennaga kohtuma, kes on lohesurfarid, siis enamus aega veetsime me Bulabog rannas. Nüüd tagantjärgi mõeldes, siis ma ei veetnud ühtegi päeva teiselpool saart peesitades. Tegelikult ma pole siiani seda oma reisil teinud. Kogu aeg on lihtsalt nii palju tegevust!
Boracayl oli mul algselt samuti idee koolitus sealt võtta, aga sinna jõudes sai üks asi kiirelt selgeks- kui ülerahvastatud see rand oli lohesurfaritest ja tuul oli samuti liiga tugev. Kuna esimene päev oli liiga tugev tuul, pakkisime lohe tagasi kotti ning läksime hoopis sukelduma, mis on nüüd mu uus sõltuvus! Kuna mu lemmikkaksikvendadel on sukeldumise litsents olemas, siis nemad koolitust ei vajanud. Küll aga mina, kuid tahate teada miline mu koolitus oli? Nii, mask ette, vee all 5 signaali, kui kõrvad lukus, puhu nina ja järgmine hetk toru suhu ja pea vee alla- nii kõik selge? Minek! Hahahaha! See oli maailma kõige kiirem koolitus, tegelikult isegi kui sa teed esimest korda sukeldumist ehk fun dive'i, siis peaks koolitus vähemalt tund aega kestma. Mul oli see 3 minutit! Mõnes mõttes oli hea, sest mul polnud aega, et kõhklema hakata ja järgmine hetk juba lendasingi saltoga paadist vette. Alguses ma sattusin natuke paanikasse, sest nii raske oli vee all hingata läbi suu ja muidugi see kõrvade lukustus. Kohanemine võttis natuke aega ja esimene kord ei ole üldse niii lihtne kui tundub. Vee all olemine on kui uus maailm. Kogu suhtlemine muutub, sa oled ainult oma südamelöökidega ning esimesed 5 minutit ma kordasin iseendale vaid  "Jää rahulikuks, hinga rahulikult, ära satu paanikasse, hinga, hinga, hinga.". Väga lihtne on vee all paanikasse sattuda ning see kogemus õpetas mulle palju iseenda kohta. Lõpuks sain ninapuhumise selgeks ning langemine võis alata. Käisime umbes 10 meetri sügavusel ja veealune maailm on lihtsalt imeline!!! Praegu Andas olles olen samuti palju snorgeldamist teinud ja homme lähen uuesti sukeldumist tegema, sest ma olen sellest maailmast täiesti sõltuvuses! Järgmisel reisil on ka plaan litsents teha, whoop whoop!
Kolmandal päeval ei soosinud õnn enam meid, alustades sellest, et Margus avastas koos lohega palmipuid, mille tagajärjeks oli kriips peal surfamisel ning meie Andresega saime samuti lohe päästes sõjahaavad. Plaan oli siis hoopis sukeldumisega tegeleda, aga nagu ma mainisin, õnn ei soosinud meid. Andres jäi angiini ja istus teki all antibiootikume süües. Seega jah, sellises troopilises kliimas, kus kraadiklaas ei lange alla 30 kraadi on võimalik haigeks jääda. Sukeldumine oli cancel. Otsustasime Margusega siis hoopis saart avastada, mille tagajärjeks olid mu jalad katki, mis pole siiani ära paranenud. :D Et meil ikka juhtub, siiani naeran me ebaõnne! Vähemalt saare avastamine jala oli õige tegevus, kuna tänu sellele leidsime ikka väga palju ilusaid kohti ja tutvusime rohkem kohaliku eluga.  Kuna Boracay on ikkagist teadatuntud turstide meka, siis oiii kui palju tegevusi on turistidele mõeldud. Viimasel päeval, kui ebaõnn meid jälle soosis - tahtsime minna Ariel's Pointi, kus saab kaljuhüppeid teha, aga magasime ainukese paadi sinna maha- rentisime hoopis kayaki ning tegime ise oma paaditripi. Sain ikkagist teha kaljuhüppeid, natuke trenni, avastasime privaatrandasid ja mis kõige toredam, ilusad põlenud õlad. Nagu ma mainisin, siis Boracay on tuntud kui peosaarena, kuid iroonia on see, et peole jõudsime me Margusega alles viimasel õhtul. Ja ega siis ebaõnn polnud mind hüljanud, oleksin peaaegu et oma lennust maha jäänud Cebusse! Kella neljani hommikul tantsimine polnud ikka hea mõte, eriti kui äratus oli sätitud kella 5 peale. Muidugi ärkad üles! Kui silmad avasin ja nägin kellaaega 7.11 siis keegi oleks võinud filmida seda paanikat! 2 minutiga olid mu kõik asjad koos. Mul läks lend küll alles 11.50 aga siin Filipiinidel reisimine võtab saarte vahel tohutult palju aega. Nii, viimane ebaõnn- mu GoPro läks samuti katki, kuna korpus lasi sukeldumisel vett läbi. Õnneks Boracayl alustatud ebaõnn (kui sinna minnes ei lastud mind lennule ülebookimise pärast) jättis mind Andas maha, sest minu aeg siin on lihtsalt imeline. Aga ega see ebaõnn väga ei häirinud, sest kogu nädal oli tohutult lõbus ja seiklusrohke. 
Kui ülemised pildid olid rohkem sellised paradiisi vaadetega pildid, mida googeldades leida võib, siis reaalsuses kui astuda rannajoonest samm tänavasse, avaneb selline vaatepilt. Kohalik elu, kuidas filipiinod elavad. Nad võivad küll elada kokkuklopsitud hurtsikutes, aga see ei võta vähemaks nende elurõõmu ja õnnelikkust. Neil pole raha, kuid see-eest aega küllaga, mida surnuks lüüa. Läänemaailma inimestel on aga raha, kuid aega ei leita isegi kõige kallimate jaoks. Kes kellelt siin õppima peaks? Või kuidas saavutada tasakaalu? Järgmises postituses räägin ma aga täpsemalt filipiinode eluviisist ja traditsioonidest, sest olles siin juba 2 nädalat, tunnen ma kohalikku elu päris hästi. Eriti kui elada väikses külas, kus turiste peaaegu et polegi. Seega, järgmise postituseni! Saadan palju rõõmu Eestisse!
Filipiinide lause, mida võib igalpool näha on "It's more fun in the Philippines!". Ja nii ongi!
2
Back to Top