Ma olen juba ammu tahtnud teiega jagada, mis on viimased nädalad toimunud, aga nüüd tagasi vaadates võib-olla oli isegi hea mõte seda postitust mitte kirjutada. Väga lihtsal põhjusel, see oleks ikka väga negatiivne tulnud. Viimased päevad olen end natuke rohkem iseendana tundnud ja mõtlesin jagada, mis siis juhtunud on ning võtsin aega et seda kõike eemalt vaadata ja analüüsida. Ma olen olnud suhteliselt stressis viimasel ajal ja see algas muidugist tööga.
Sõprade olemasolu võtame Eestis väga enesestmõistetavalt ja see pole kindlasti midagi, mille peale mõtleme palju. Välismaal elades on see aga üks väga olulistest teguritest, sest kes siis tahaks üksinda pidevalt olla? Kohvikutes või kinos käimine, uute ägedate kohtade avastamine? Sa ju tahad neid emotsioone kellegiga jagada. Ärge saage valesti aru, mul on peika kellega armastan igalpool käimist ja temaga hetkede jagamist, aga samuti, ma igatsen sõpru/sõbrannasid, kellega jutustada, kes teavad mu päritolu, iseloomu ja tunnevad mind rohkem kui 2 nädalat. Kes saavad aru mu sarkastilisest huumorist, keda saan usaldada ja kellega saan olla 100% mina ise.
Uude töökohta sisseelamine võtab aega nagu ikka, aga nüüdseks peale kuu aega seal töötamist, ma endiselt tunnen et ei kuulu sinna. Seal töötama hakates poleks ma ealeski uskunud, et see koht võtab minult nii palju positiivset energiat ja vastu annab vaid negatiivsust. Eriti kuna peale intervjuud tundsin, et vauu see koht on nii äge ja täiesti mulle! Aga see oli vaid pealiskaudne näitemäng. Enamus töötajaid on seal olnud juba aastaid ning suur osa neist on inglased, kes hoiavad kõik kokku ning neil on omad naljad ja history nii-öelda. Ma pole kunagi elus end nii outsaideri ja üksikuna tundnud. Esimesest päevast alates olen pidevalt proovinud kõigiga suhtlust alustada ja emotsionaalselt on lihtsalt nii väsitav pidevalt proovida-proovida ja tunned et vastu ei saa midagi ja kedagi ei huvita ja tunned end nii tõrjutult. Õnneks seal on üks inglise tüdruk, kes oli samuti vaid kuu aega enne mind seal töötanud ja tundis täpselt samamoodi. Klikkisime koheselt ja tema ongi mu ainuke tugiisik seal, kellega saan väga hästi läbi ja peale tööaega suhtleme ja käime väljas. Väga paljud töötajad on toredad ja saan nendega läbi, aga sellele tasandile jõudmine võttis ikka väga kaua aega ja sisse elamine oli väga raske, kuid mingit sõprust sealt kindlasti ei arene. Selles restos on reaalselt rohkem kui pooled töötajad managerid/supervisorid (ehk sponsoreeritud) ja nad kõik tunnevad teineteist juba aastaid ning nende suhtumine on pigem selline "mul pole uusi tutvusi vaja". Üleüldine vibe seal on kuidagi keeruline ning kui ma just inglise tüdrukuga samas vahetuses pole, siis tööle minekut ma suure õhinaga ei oota. Nüüd kindlasti mõtlete, miks ma uut tööd ei otsi? Vastus on, hakkasin juba 2-3 nädalat tagasi uut tööd otsima, sest lubatud täiskohatundidest võis vaid unistada ning muidugi see pidev outsaideri tunne hakkas väsitama.
Viisin cv-d paari kohvikusse kodu lähedal aga vastukaja sain vaid 1-st kohast ja sealne manager oli ka douchebag ja need pakutavad tunnipalgad viisid samuti tuju vaid veel rohkem alla. Või siis see kuidas üks teine kohviku omanik ütles ausalt mulle, et ta võtaks mu tööle, kuna ma olen hea aga tal on mõtekam võtta asiaat sellele kohale, kes teeb töö ära 10$ (!!!) soodsamalt... Melbourne palgad hospitality valdkonnas on lihtsalt nii väiksed, et nutt tuleb peale. (Ehk asiaadid on palgad väga-väga alla viinud.) Kui Gold Coastis sain 25$ tunnis nädalapäevadel ja nädalavahetus 29$, siis siinses restos kus töötan on 22$ ja 24$. Enamik kohvikuid pakub vaid 15-16$ tunnis või umbes 18-19$. Praegu on ka siin off-season kuna talv algab ning ega see töö leidmine enam kerge pole. Eelmine nädal käisin uuesti tööd otsimas ning sain õnneks ühte kohvikusse proovipäeva ning palk seal on samuti väike, aga võtsin töö vastu kuna töötajad tundusid chillid ja sõbralikud ning vibe on 1000x parem kui restos. Ideaalis tahaksin töötada vaid ühes kohas ja teha 40-45h aga sellest võin vaid unistada. Kui ma vaid ühes kohas töötan (25-30h nädalas), siis mu palk on umbes 500-600$ nädalas, aga kuna mul on vaja raha koguda, siis mul on vaja teenida vähemalt 900$ nädalas. Nimelt mul on plaan jääda Austraaliasse natuke kauemaks aga sellest lähemalt järgmine kord.
Need viimased nädalad ongi stressi tekitanud töö, koduigatsus ja pidev tuleviku planeerimine/ülemõtlemine. Eks kõigil on neid perioode, kus hakkad kõige, absoluutselt kõige peale mõtlema ja kahtlema ning reaalselt mõtled KÕIKE üle. Ajasin oma segaseid mõtteid iga päevaga aina segasemaks ja lõpetasin korralikus ummikus. Eelmine laupäev kui mu pisikesel Rubenil täitus 1 aasta, siis koduigatsus lõi ikka väga korralikult pähe ning kui hommikul valasin pisaraid, sest kõik tundus nii raske ja mõtlesin, et kuidas ma siis ei saa hakkama, kuidas see kõik mind mõjutanud on ja tuju oli ikka eriti maas! Raskeks teeb ka asjaolu, et ma ei teagi millal Eestisse tulekut lubada saan ja kuupäeva olemasolu puudumine ei aita koduigatsusele kaasa. Olen iseenda kõige suurem kriitik ja ainuke inimene, kes võib end maatasa materdada. Ja samuti ainuke, kes saab selle kõik seljatada. Seega, pühkisin pisarad, otsustasin kogu selle halva ja negatiivsuse ära visata ja mitte enam mõelda selle peale. Pigem alustada nullist, muuta oma suhtumist ja panna oma energia positiivsetele asjadele ja mitte raisata oma energiat inimestele, kes seda ei vääri. Mu peika on lihtsalt imeline tugi mulle ja aitas minult küsida küsimusi: "kas ma tõesti tahan olla kellegiga sõber, kes mind ei väärtusta? Miks ma tahan kuuluda kuhugi, kuhu ma ilmselgelt ei sobi?" Teades vastust, otsustasin lõpetada stressamise tööl olevate inimeste pärast ja lihtsalt suhelda seal nendega, kes minuga samuti suhtlevad ning mu stress kadus koheselt. Laupäeval sain ka kokku ühe eesti tüdrukuga (aitäh Susanne, et meid kokku viisid!) ja nii tore oli ja sain palju positiivset energiat! Tööl olles praktiseerisin oma uut suhtumist ja asjad muutusid ka koheselt ning peale tööd läksin isegi osadega välja ja megalõbus oli! Pühapäeva hommikul tööle minek oli küll megaraske haha!
Võib-olla mõtlete, et mida helli ma siin räägin. Aga kõik kes mind tunnevad, teavad kui seltskondlik ja sõbralik ma olen ning mul pole kunagi olnud probleeme inimestega suhtlemisel. Jah, Londonis sõprade leidmine võttis väga-väga kaua aega aga lõpuks ma leidsin oma inimesed. Perthis läks natuke kiiremini, umbes kuu. Romas, no seal ma ei leidnud ühtegi sõpra haha aga no see koht oli ka idiootide kari. (Välja arvatud mu sugulane ofkoors ja ta peika, kes olid mu ainukesed sõbrad! :D) Ning Gold Coasti töökaaslased olid koheselt sõbralikud ja sealt arenesid ka väga kallid sõprussuhted. Oma sõbrannasid igatsen sealt lihtsalt tohutult palju. Välismaal elades saadki 99% oma sõpru töökohast ja üksikuna tundmine ei ole väga tore feeling. Ma arvan et paljud, kes on välismaal elanud teavad seda tunnet. Üksinda uues linnas alustamine on alati raske ja sõprade leidmine võib olla üpriski keeruline. Ma olen megatänulik oma toetavale peikale, sest tema tundis koheselt ära need ohumärgid kui ma hakkasin rääkima töökohast saadavast negatiivsest energiast ja ta utsitas koheselt mind uut tööd otsima. Aga ma ikka ajasin oma joru ja võtsin seda kui ma ei tea mis väljakutset haha. Nüüdseks tunnen end palju paremini, aga mõned hetked olid ikka väga rasked ja need tõid mu enesekindlust alla. Muutusin palju tujukamaks, lihtsad asjad viisid mind rööpast välja mis varasemalt isegi ei kõigutanud mind. Seega inimesed ja energia kellega end ümbritsed, mängivad väga suurt rolli. Nii palju on ikka mõtlemises kinni ning eks õppisin palju sellest olukorrast, aga õnneks nüüd on asjad taas paremuse poole liikumas.
Esmaspäeval alustasin uue hooga, võtsin asjad enda kätesse, sest trust me, keegi ei tule ise küsima, et teeme midagi, kui kõikidel omad sõbrad jne. Küsisin kahelt töökaaslaselt et kas tahaksite midagi teha vabal päeval ning sealt areneski välja plaan, et oleme need tüüpilised classic bitches having a lunch and wine in the sun haha! Nii nii lõbus oli eile ja käisime igast lahedates kohtades. Täna alustasin töötamist kohvikus ja sealne energia on nii positiivne ja chill. Peale tööd sain sama Eesti tüdrukuga kokku ja tähistasime tema Melbourne saaga lõppu ja nautisime pokaali veini ägedas restos. Kõige kurvem ongi reisimise juures see, et tutvud uute lahedate inimestega, aga kõigil erinevad plaanid ning mingi hetk pead tsau-tsau ütlema ja uuesti nullist alustama. Aga see on üks reisimise osa.
Igatahes nüüdseks tunnen end palju rohkem iseendana ja olen õnnelik, et suutsin seljatada need takistused. Ideaalis tahaksin varsti töökohta vahetada, aga proovin pangakontole natuke stabiilsust luua, et saaksin uue riski võtta. Pole mõtet end ümbritseda negatiivsete inimestega, aga samas olen õppinud ka seda kõike vältima ja lihtsalt mitte välja tegema. Pikk ja aus jutt, aga ma arvan et paljud oskavad minuga samastuda ning kõik ei ole alati lust ja lillepidu. Positiivne mõtlemine ja suhtumine aitab alati aga need muutused ei juhtu üleöö.
You can either let it define you. Let it destroy you. Or let it strengthen you.
Kommentaare ei ole