MY 3 MONTHS IN ESTONIA

Need 3 kuud lendasid mööda ikka eriti kiirelt. See aeg oli nii väärtuslik ja õnneks sain ikka väga palju tehtud ja nähtud. Veetsin palju aega oma pere ja sõpradega ning see aeg oli väga meeldejääv! Muidugi põhisündmus ja põhjus, miks ma üldse Eestisse läksin- ma sain tädiks! Mõned hetked elus on lihtsalt hindamatu väärtusega ning olla kodus selle erilise sündmuse ajal- unustamatu! Ma veetsin nii palju aega kui võimalik Janne ja pisikese Rubeniga ning ma arvan et lapsehoidmisega küll enam mingeid probleeme ei tule. Mähkut oskaks vist silmad kinni ka vahetada! See koosveedetud aeg oli nii eriline ja lennukile minek oli 10x raskem kui varasemalt. Mul ei olnud siin Austraalias midagi ootamas, kuid ma ikkagist tahtsin tulla. Mu süda tahab veel natuke seigelda ja maailmas ringi vaadata ning ma hetkel ei ole valmis veel paikseks jääma. Ma ei ütle, et Eestis on halb ja vilets, vastupidi, ma tahan väga ühel hetkel tagasi koju elama tulla, kuid see peab olema minu valik, sest siis ma väärtustan kodu 100%. Tasub kuulata oma südant ja hetkel on see siin teiselpool maakera. 

Mul oli küll viimased 2 nädalat väga palju stressi ja muremõtteid oma õlgadel, eriti just teise aasta viisa pärast, kuna mul on puudu umbes 20 farmipäeva. (Selleks et teise aasta viisat saada, peab tegema 88 farmipäeva.) Seadusi lugema hakates avastasin, et mu eelnevad farmipäevad ei pruugi üldse minnagi selle alla, kuna ma ei teeninud kvalifitseeruvat summat nädalas ja see tähendab, et mul on veel rohkem farmipäevasid puudu. Aga mida mul pole on aeg, kuna viisa saab läbi 12.septembril ja kuu alguses peaks ideaalis viisa taotluse sisse andma. Nüüd siis lähengi põhimõtteliselt riski peale ja loodan, et mind ei kontrollita. Eestis olles hakkasingi juba mõtlema, et äkki ikka riskisin liiga palju tulles pikaks ajaks ning jättes farmipäevad viimasele minutile jne. Tundsin kuidas see endatekitatud stress hakkas rikkuma mu kodus veedetud aega ja üleüldse hakkasin kahtlema nii paljudes asjades. Olin endas natuke pettunud, et lihtsalt kuulasin teisi ja ei teinud ise rohkem kodutööd jne. Üldse selle kolme kuu jooksul oli mul vahepeal emotsionaalselt päris raske, sest niiviisi edasi-tagasi käimine on päris laastav ja tundsin, et kõigil on nii omad elud ja ma ei tea kuhu kuulun. Ma arvan, et kõik kes elavad välismaal, oskavad samastuda minuga. Mõtlesin et saan oma eesmärgid kindlamaks kodus olles, kuid tegelikult tundsin kuidas siht hakkab kaduma. Väga selline üles-alla emotsioonidega mäng, aga kuna mõttejõud on kõige suurem jõud üldse, siis lihtsalt proovisin end ümber mõtestada, et juhtugu mis juhtub, kas saan selle viisa, kas leian töö jne, oluline on olla kohal ja nautida hetke. Enamus aega Eestis olin ma ikka väga hetkes ja tõeliselt õnnelik ning ma elan endiselt oma sõnade järgi "Su elu on täpselt nii hea kui heaks Sa selle ise teed". Kuniks avastasin need seadused ja alustasin stressamisega. :D Alati kui asjad lähevad natuke allamäge, küsin endalt- mis on kõige hullem mis juhtuda saab? Reaalselt nagu, mis on KÕIGE hullem mis juhtuda saab?  Ja siis variante läbi mõeldes jõuan endas selgusele, et asjad ei ole üldse nii hullud, sest ega elu ju läbi ei saa. Need on vaid mingid raskused tee peal ja nagu mu kallis sõbranna Liisu ütles, igaühele antakse täpselt nii palju kui kanda jaksab! 

Lennukis olles võtsin lahti oma tühja märkmiku, millega alustasin uut etappi. Kirja sai pandud palju positiivseid eesmärke, lihtsalt häid mõtteid ning kõike muud, mis aitab mind motiveerida! Tundsin koheselt uut energiat ja motivatsiooni ning olen enam kui valmis oma uuteks seiklusteks Austraalias! Esimese päeva siin veetsin poolunes ja filme vaadates aga teisel päeval olin eriti produktiivne helistades läbi erinevaid kohtasid ning leidsin omale farmitöö järgmiseks päevaks. Asub Perthist vaid 40 min kaugusel ning mul ei ole kohapeal autot vaja, mis tähendab et ei pea selle jamaga tegelema.  Algus oli natuke juba keeruline, sest kuna see maasikafarm unustas mulle vastata sel samal päeval ehk kolmapäeval (väga tavaline Austraalias), kuhu tulema pean kellaajaliselt, siis ei saanud osa võtta treeningpäevast, mis oli neljapäev. Ehk siis kaotasin paar päeva juba, kuid õnneks saan alustada homsest. Saingi veeta aega oma Perthis olevate sõbrannadega ning hinge tõmmata enne rasket maasikate korjamist. Jep, lugesite õigesti! See töö oli mu listis viimane mida tahaks teha, aga kuna aega mul pole ja asjaga kriitiline, siis kannatab ära. 

Aga tagasi Eesti juurde! Nagu ma juba ütlesin, see suvi oli meeldejääv, siin on mõned põhjused miks! Mu 3 sõbrannat (Kadri, Maria, Anna) said emaks ning ma õnneks nägin nende kõikide beebid ära ning sain ka natuke ninnu-nännutada neid! Mu kallis sõbranna Liisu abiellus ning see pulm oli lihtsalt nii eriline, sest see ei olnud korraldatud pulm. Vaid hoopis armas päikeseloojang sadamas, kus kaks inimest teineteisele tõotusi lugesid  ja igavest armastust vandusid! Kui südamlik ja mul oli nii hea meel, et sellest osa sain! Käisin ka Helsingis oma sõbrannal Janikal ja ta lapsel külas ning veetsin kvaliteetaega. (Jah mu kõik sõbrannad on eludega seal etapis aga mul ongi siis hea nende pealt õppida haha!) Suve üks kreisimaid mälestusi on 3 nädalat hääletamist Euroopas oma kalli Kadriga! Jõudsin esimest korda Sloveeniasse, Slovakkiasse, Austriasse ja Horvaatiasse!  Samuti jõudsime me Positivusele, mis oli lausa mu kuues aasta järjest! Suve alguses veetsin üliägeda nädalavahetuse Viljandis oma kalli Krisiga, kellega sai spontaanne photoshoot tehtud hommikul kell 4. (Te ei taha teada kui palju ossipilte me tegime! See on lihtsalt vältimatu kui kokku saame.) Eelviimase nädalavahetuse veetsin Kablis chillides ja jõudsin ka Termika kontserdile. Järgneval päeval käisin vanaemaga ja vanematega Meie Mehe kontserdil ehk siis sain vist selle Eesti muusika normi selleks aastaks täis. :D  Mai alguses veetsin ka nädala Londonis, mis oli supperäge. Wow, niiviisi kõike kirjutades saan aru kui palju sai tehtud ja kuu aega tegelikult üldse ei möödunud Eestis! Vabandan kui ei leidnud aega kõigiga kokku saada! Osad päevad tahtsin ka lihtsalt diivanil lösutades mööda saata (Grey Anatoomia vanu osasid vaadates, damn you foxlife). Siin siis mõned segamini pildid mu suvest ja enamus telefoni klõpsitud, seega kvaliteet on nagu ta on. Aga mõte loeb! Üks üliäge suvi oli ja ma olen väga põnevil mis tulevik toob! Loodetavasti toob kõigepealt ikka töö ja selle teise aasta viisa ning siis saan juba rahulikult oma teist aastat siinpool nautida!