Yayyy lõpuks on keegi minule särgi teinud! Parim osa on see, et soetasin selle tuduriiete osakonnast haha! Who cares, I'm still gonna rock it! Eelmine reede põgenesin farmist järjekordselt nädalavahetuseks Perthi, aga kes oleks seda arvanud et see kujuneb minipuhkuseks, mis kestab kolmapäevani. Nii see backpackeri elu kord juba on, ebastabiilne ja iial ei tea kuhu tuul viib. Veetsin 2 ööd Perthis, natuke sai rannas chillitud ja vanade töökaaslastega hängitud ning kui pühapäeva hommikul sain kõne, et tööle saan alles 1.märtsist, siis olin päris rõõmus kuna tahtsin oma Londoni sõbranna Georgiaga chillida. Võtsingi suuna 60km Perthist alla lõunasse ja veetsin paar päeva seal tema tädi perekonnaga. Ma ei oska isegi sõnadesse panna kui mõnus seal oli! Tõeline kvaliteetaeg ja suurepärane kodutunne. Pidevalt reisiva inimese jaoks on see lihtsalt hindamatu väärtusega. Naljakas mõelda, kuidas me Georgiaga Londonis paar kuud koos töötasime ja nüüd kohtume uuesti teiselpool maakera. Selline see rändav eluviis juba on, but I love it! Ta andis mulle nii palju uut energiat ja veetsime tõeliselt ägedad päevad koos! Nii juba on kui ümbritseda end positiivsete inimestega!
Eile õhtul jõudsin aga tagasi siia oma farmi ja hommikul teele asudes oli mul väike breakdown. Instast ja blogist võib tunduda, et elu on lill ja kõik hästi (kes siis tänapäeval negatiivsust näitab) ja tegelikult enamus ajast ongi kõik hästi, kuid vahel tulevad ka need raskemad hetked ligi. :))) Alati pole just kõige kergem olla üksinda... Võib-olla see kurbusehetk tuligi sellest, et kukkusin oma ilusa pilve pealt alla, sest paar päeva olid olnud lihtsalt nii südantsoojendavad ja imelised ning siis tabas mind see stressirohke hetk. Tundsin ennast äkitselt nii üksinda ja segaduses (inglise keeles kasutaksin sõna frustrated), sest jälle olin selles töötu olukorras ja mitte midagi ei paistnud silmapiiril ning tundsin kuidas mu plaanid ei lähe selles suunas nagu tahan. Perega rääkimine ei teinud ka asja lihtsamaks, sest alati tahan ikka olla see positiivne Annika, kuid nii raske on anda edasi seda videokõne kaudu ja neile võivad asjad täiesti teistmoodi tunduda kui ütlen et asjad natuke kehvasti. Ärge saage valesti aru, ma armastan üksinda reisimist, sest see on lihtsalt nii lihtne, aga vahel (kui tuleb raske olukord) lihtsalt tahaks, et keegi teine kallis inimene patsutaks õlale või kallistaks ja ütleks et kõik saab korda. Õnneks sain telefoni teel oma sõbraga rääkida, kes mõistis mu olukorda ning patsutasin ise oma õlale! Sõitsin siis siia farmi ja mõtestasin end positiivselt, sest positiivne suhtumine on pool võitu! Rääkisin siis selle vanahärraga kellega elan ja ta helistas natuke ringi ning sain õhtul kõne, et mulle oleks tööd pakkuda 250km kaugusel ja sinna ma ka suuna homme võtan. Ainuke suur miinus- seal ei ole wifit! Mida ma teen ilma Netflixita?! :D Hetkel on siin vanahärra juures ka 3 saksa backerit, kellega on hea koos hängida ja farmielule vahelduseks tore näha teisi noori inimesi. Homsest hakkab päris teistsugune aeg, kuid loodan parimat ja õnneks 30km kaugusel sellest farmist pidi olema pubi kus on wifi! Missugune luksus eksole! Eks näha ole millal see järgmine postitus siia tuleb!
Kommentaare ei ole