Nagu mõni tähelepanelikum on märganud, siis 3 nädalat tagasi muutus üks linnapreili maakaks. Taustalooks siis nii palju, et olen juba viimased paar kuud teadnud, et tahan siia ka teiseks aastaks jääda, seega oli aeg kuulsateks Austraalia farmipäevadeks! Alustan siis seda viimast kolmenädalast seiklust täitsa algusest. Ma tahan tulla Eestisse aprilli lõpus teatud sündmuse pärast ning jääda üheks/kaheks kuuks, seega pean need farmipäevad tegema enne viisa aegumist. Kuna mu Eesti sõber Elar tuli jaanuari lõpus Austraaliasse ja plaanis kohe farmipäevi tegema hakata siis mõtlesin et võiks juba koos teha. Mõeldud-tehtud ja hakkasime tööd ning autot otsima. Leidsime auto, ostsime ning kaks päeva hiljem sai Elar telefonikõne, et leidis ühe teise tuttava kaudu omale traktoritöö. Nii palju siis koos farmikate tegemisest, mis seal ikka, teed läksid lahku. Elar ostis uue auto ja järgmine päev alustas farmiteekonda. Minu plaanid olid väga lahtised. Otsisin meeleheitlikult tööd, otsides välja oma ja sõprade kõikvõimalikud farmikontaktid aga mitte kuskile ei saanud. Tegin pühapäeval oma viimase vahetuse tööl ja ütlesin kõigile tsau-tsau, kuid ise täiesti teadmatuses mis minust saab. Esmaspäeva hommikul helistasin veel kahte kohta kuhu lootsin saada, üks neist oli 9 tunni kaugusel Perthist. Kõik kohad olid aga täidetud ja niiviisi ma siis istusin oma prantsuse sõbrannadega rõdul, kes lasid mul ikkagist edasi peatuda nende korteris ja kelle juures ma endiselt peatun iga kord kui Perthis käin ( kuiiii tänulik ma olen et nad mul olemas on!). Otsustasin panna gumtreesse kuulutuse et otsin tööd ja siis läksime sõbrannadega randa, sest mis seal ikka nukrutseda või kui seda teha, siis parem juba rannas. ;)
Tundus, et mu õnn hakkas vaikselt pöörduma. Sain tunni pärast kõne ühelt pomisevalt vanahärralt, et tal oleks tööd pakkuda, 3 tundi Perthist ja saaks alustada homme. Kui random see tundus.. Küsis natuke imelikke küsimusi, kas olen taimetoitlane? kas olen füüsilises vormis? jne ning siis lõppu lisas, et "ära muretse, ma ise olen ratastoolis, seega mind kartma ei pea". Saatsin oma CV ja lootsin parimat, pooleldi kaheldes ja siis ta vastas et kõik okei, asu homme teele. Sain samal õhtul oma sõpradega kokku, et tsautsau öelda ning nad ka naersid, et mismõttes, sa lähed homme täiesti tundmatu mehe juurde, kes lubas tööd pakkuda? Äkki veits kahtlane? Kui nad kogu story niiviisi sõnastasid siis tundus jah natuke naljakas. Elar tegi ka nalja et kas see mingi Austraalia versioon sarjast "Maamees otsib naist". :D Ega mul kaotada polnud midagi, asusin järgmine hommik teele ja lootsin et ikka auto vastu peab. (Pildil olev auto on farmeri poolt antud tööauto, minu pill on veitsa parem. :D )
Kogu see risk tasus ära ning nüüdseks olen siin olnud juba peaaegu 3 nädalat ning vanahärra on täitsa tore. Maja just pole kõige puhtam, niiet "väiksed" ämblikud, hiired ja muud putukad on sagedased külalised. Tema on siis see, kes mulle tööd otsib ning elan tema majas ja maksan talle iga nädal 150 dollarit üüri, mille sees on ka toit. Väga hea diil meile mõlemale ja iga päev töölt koju tulles soe maitsev toit laual. Nii vähe ongi õnneks vaja! Siin olles raha ei ole võimalik kulutada, sest siin on ühel tänaval vaid post, üks pubi, üks mini toidupood (üüüüratult kallis, 50km kaugusel esimene suurem toidupood) ja imekombel ka bassein ja jõusaal. Seega mu rutiin on 6.30 äratus, tööle, koju, õhtusöök, arvutis natuke aega ja kell 10-11 tudule. Olen proovinud ka paar korda trenni teha, aga peale tööpäeva keha ja vaim on ikka täitsa läbi.
Esimene päev farmis oli tegelt päris äge. Terve hommikupoolik olin võsa-villem, tema saagis ja mina loopisin puid üle aia. Ta korra tahtis mulle ka mootorsae kätte anda, aga mõtlesin et tahan ikka terves tükis koju jõuda. Peale lõunapausi hakkasime lambaid karjatama koos selle farmeri ja koertega. Vot see oli kogemus mis vist kunagi meelest ei lähe, vähemalt nädalaks sest mu jalad olid sinikaid täis. Lammastelt lööke ei saanud, küll aga pidin iga paari minuti tagant üle aedikute hüppama, sealt ka sinikad. Kõigepealt siis ajasime lambad karjamaalt erinevatesse aedikutesse(neid oli 1000 ringis-jah tuhat!), kus siis hakkasime neid eraldama kuna lapsetegemis hooaeg oli läbi saanud.(No idea mis need õiged terminid on.) Peale seda paaritunnist hüppamis ja karjatamis kogemust olin küll üleni tolmu ja kakaga kaetud, aga samas ma poleks ealeski arvanud et midagi sellist teen oma elus. See oli siis mu esimene päev Austraalia farmis. Päris kirev! Ülejäänud päevad värvisin seinu ja lagesid(terve maja), koristasin, niitsin muru ja nüüd viimased 4 päeva olen rohinud farmeri aeda. Öak! Ma olen seda lapsepõlves oi kui palju teinud ja nüüd tehes seda päevad läbi- öakkkk! Eriti 30-36 kraadiga lauspäikese käes, higi tilkudes ja kärbsed ümberringi tiirlemas. Oleks siis tegemist väikese aiajupiga, ei, see on nagu mingi Kadrioru roosiaed millel ma lõppu ei näe. Unustasin mainida et mu neljandal päeval pani ta mu traktoriga sõitma ja see ei olnud mingi väike põkats. Näitas mulle ühe ringi ette ja siis viskas mu rooli. Ütleme nii, et mul läks kaks tundi aega et asjale pihta saada ja lõppkokkuvõttes kui ta tahtis mind üksi sinna põllule jätta sellega kündma, siis ma ütlesin et valiksin pigem värvimise. Mul oli nutumaik vahepeal suus, sest see oli nii raske mu jaoks kuna üheaegselt pidi mitut nuppu vajutama, siis selle tagumise osa üles tõstma ja samal ajal ka rooli keerama. Ühe korra võtsin sõites ka natuke aeda kaasa, oooops. :D Ma olin oma traktori sõidust ikka päris traumeeritud haha! Homme on mul selle farmeri juures viimane päev ja thank god, sest mu selg ja käed valutavad nii väga sellest küürutamisest! Enamus aega veetsin tema juures töötades üksi ja see oli ikka päris harjumatu, sest üksi olles jõuad ikka päris palju mõelda ja ka päris palju üle mõelda... Igasugused mõtted tulid pähe ja hakkasin endalt küsima miks ma seda teen jne. Enese motiveerimine muutus iga päevaga raskemaks ja valutav tarkusehammas kaasa ei aidanud. Hambad ristis vihtusin tööd aga samas ma tõesti tahan siia jääda pikemaks ajaks ja pole valmis veel Eestisse paikseks jääma ja nö "päris elu" elama hakkama. Algus oli raske aga nüüd siin selle vanahärra juures on ka teine backpacker, seega koos lõbusam vihata seda rohimist. :D Kriipsutan igapäevaselt kalendris päevi maha ning nädalavahetustel põgenen Perthi! Tundmatusse vette pea ees hüppamine pole enam võõras ning tunnen et need kõik olukorrad on mind palju tugevamaks teinud. Endiselt usun et kõik juhtub põhjusega ning lõppkokkuvõttes läks kõik hästi. Leidsin töö ja õnneks pole linnast väga kaugel. Pikk postitus tuli, aga siis teate mis elu ma siinpool maakera hetkel elan ja ka järgmised 74 päeva. I'm counting!
Kommentaare ei ole