BORACAY

Bulabog beach. Päris paar lohe või nii.

Boracay on tuntud kui Filipiinide peosaarena ning lohesurfarite paradiisina. Ja seda ta oli. Pisike saar, kus ühelpool saart on Bulabog rand, mis on lohedele ning kõndides 15 minutit, oled juba teiselpool saart, kus on maailmas 7-ndal kohal asuv White Sand beach, mis on pungil restoranidest/baaridest/klubidest/turismiatraktsioonidest.  Minu arvamus Boracayst? Ülerahvastatud, tõeline turistide meka ning igalpool kõik oma selfie-stickidega. :D Aga Filipiinidele jõudes võlus mind miski koheselt- inimesed. Tõeliselt sõbralikud, armsad ja õnnelikud. Filipiinidel Sul lihtsalt ei saa halba tuju olla, mitte kunagi. Sellest maast ja kommetest räägin aga järgmises pikemas postituses. Jagan siin hoopis Boracay seiklusi. Meie igapäevane äratus oli 7-8 ning Starbucksi kohv. Enne päeva ei alustatud :D Kuna ma läksin sinna Andrese ja ta vennaga kohtuma, kes on lohesurfarid, siis enamus aega veetsime me Bulabog rannas. Nüüd tagantjärgi mõeldes, siis ma ei veetnud ühtegi päeva teiselpool saart peesitades. Tegelikult ma pole siiani seda oma reisil teinud. Kogu aeg on lihtsalt nii palju tegevust!
Boracayl oli mul algselt samuti idee koolitus sealt võtta, aga sinna jõudes sai üks asi kiirelt selgeks- kui ülerahvastatud see rand oli lohesurfaritest ja tuul oli samuti liiga tugev. Kuna esimene päev oli liiga tugev tuul, pakkisime lohe tagasi kotti ning läksime hoopis sukelduma, mis on nüüd mu uus sõltuvus! Kuna mu lemmikkaksikvendadel on sukeldumise litsents olemas, siis nemad koolitust ei vajanud. Küll aga mina, kuid tahate teada miline mu koolitus oli? Nii, mask ette, vee all 5 signaali, kui kõrvad lukus, puhu nina ja järgmine hetk toru suhu ja pea vee alla- nii kõik selge? Minek! Hahahaha! See oli maailma kõige kiirem koolitus, tegelikult isegi kui sa teed esimest korda sukeldumist ehk fun dive'i, siis peaks koolitus vähemalt tund aega kestma. Mul oli see 3 minutit! Mõnes mõttes oli hea, sest mul polnud aega, et kõhklema hakata ja järgmine hetk juba lendasingi saltoga paadist vette. Alguses ma sattusin natuke paanikasse, sest nii raske oli vee all hingata läbi suu ja muidugi see kõrvade lukustus. Kohanemine võttis natuke aega ja esimene kord ei ole üldse niii lihtne kui tundub. Vee all olemine on kui uus maailm. Kogu suhtlemine muutub, sa oled ainult oma südamelöökidega ning esimesed 5 minutit ma kordasin iseendale vaid  "Jää rahulikuks, hinga rahulikult, ära satu paanikasse, hinga, hinga, hinga.". Väga lihtne on vee all paanikasse sattuda ning see kogemus õpetas mulle palju iseenda kohta. Lõpuks sain ninapuhumise selgeks ning langemine võis alata. Käisime umbes 10 meetri sügavusel ja veealune maailm on lihtsalt imeline!!! Praegu Andas olles olen samuti palju snorgeldamist teinud ja homme lähen uuesti sukeldumist tegema, sest ma olen sellest maailmast täiesti sõltuvuses! Järgmisel reisil on ka plaan litsents teha, whoop whoop!
Kolmandal päeval ei soosinud õnn enam meid, alustades sellest, et Margus avastas koos lohega palmipuid, mille tagajärjeks oli kriips peal surfamisel ning meie Andresega saime samuti lohe päästes sõjahaavad. Plaan oli siis hoopis sukeldumisega tegeleda, aga nagu ma mainisin, õnn ei soosinud meid. Andres jäi angiini ja istus teki all antibiootikume süües. Seega jah, sellises troopilises kliimas, kus kraadiklaas ei lange alla 30 kraadi on võimalik haigeks jääda. Sukeldumine oli cancel. Otsustasime Margusega siis hoopis saart avastada, mille tagajärjeks olid mu jalad katki, mis pole siiani ära paranenud. :D Et meil ikka juhtub, siiani naeran me ebaõnne! Vähemalt saare avastamine jala oli õige tegevus, kuna tänu sellele leidsime ikka väga palju ilusaid kohti ja tutvusime rohkem kohaliku eluga.  Kuna Boracay on ikkagist teadatuntud turstide meka, siis oiii kui palju tegevusi on turistidele mõeldud. Viimasel päeval, kui ebaõnn meid jälle soosis - tahtsime minna Ariel's Pointi, kus saab kaljuhüppeid teha, aga magasime ainukese paadi sinna maha- rentisime hoopis kayaki ning tegime ise oma paaditripi. Sain ikkagist teha kaljuhüppeid, natuke trenni, avastasime privaatrandasid ja mis kõige toredam, ilusad põlenud õlad. Nagu ma mainisin, siis Boracay on tuntud kui peosaarena, kuid iroonia on see, et peole jõudsime me Margusega alles viimasel õhtul. Ja ega siis ebaõnn polnud mind hüljanud, oleksin peaaegu et oma lennust maha jäänud Cebusse! Kella neljani hommikul tantsimine polnud ikka hea mõte, eriti kui äratus oli sätitud kella 5 peale. Muidugi ärkad üles! Kui silmad avasin ja nägin kellaaega 7.11 siis keegi oleks võinud filmida seda paanikat! 2 minutiga olid mu kõik asjad koos. Mul läks lend küll alles 11.50 aga siin Filipiinidel reisimine võtab saarte vahel tohutult palju aega. Nii, viimane ebaõnn- mu GoPro läks samuti katki, kuna korpus lasi sukeldumisel vett läbi. Õnneks Boracayl alustatud ebaõnn (kui sinna minnes ei lastud mind lennule ülebookimise pärast) jättis mind Andas maha, sest minu aeg siin on lihtsalt imeline. Aga ega see ebaõnn väga ei häirinud, sest kogu nädal oli tohutult lõbus ja seiklusrohke. 
Kui ülemised pildid olid rohkem sellised paradiisi vaadetega pildid, mida googeldades leida võib, siis reaalsuses kui astuda rannajoonest samm tänavasse, avaneb selline vaatepilt. Kohalik elu, kuidas filipiinod elavad. Nad võivad küll elada kokkuklopsitud hurtsikutes, aga see ei võta vähemaks nende elurõõmu ja õnnelikkust. Neil pole raha, kuid see-eest aega küllaga, mida surnuks lüüa. Läänemaailma inimestel on aga raha, kuid aega ei leita isegi kõige kallimate jaoks. Kes kellelt siin õppima peaks? Või kuidas saavutada tasakaalu? Järgmises postituses räägin ma aga täpsemalt filipiinode eluviisist ja traditsioonidest, sest olles siin juba 2 nädalat, tunnen ma kohalikku elu päris hästi. Eriti kui elada väikses külas, kus turiste peaaegu et polegi. Seega, järgmise postituseni! Saadan palju rõõmu Eestisse!
Filipiinide lause, mida võib igalpool näha on "It's more fun in the Philippines!". Ja nii ongi!

2 kommentaari

Back to Top