WHY I QUIT MY JOB

Jagasin 2 nädalat tagasi uudist instagramis, et tulin töölt ära ning pole ammu nii õnnelik olnud! Aitas sellest emotsionaalsest karussellist, mis see töö põhjustas! Kui ikka ei sobi kuhugi, siis ei tasu end muutma liiga palju ka hakata, et sobiks! Ma kirjutasin siia ka varasemalt pika postituse, kuidas tundsin end outsaiderina seal restos töötades ja see kahjuks väga palju ei muutunud. Proovisin olla positiivne ja panna see kõik selja taha, aga kui 2 manageri ikka pidevalt nähvavad ja rikuvad su tuju, siis üks hetk muutus see väljakannatamatuks. Samuti tundus, et ainuke viis nendega hängida oli iga päev peale tööd dringitada, aga kahjuks see pidev alkohol ei sobi minu eluviisiga kokku. Ma olin ka ainuke, kes ei suitsetanud ning iga nädalavahetus nendega ei pidutsenud... 19.mail oli seal üks vahejuhtum, mis muutis minu suhtumist ja mõnes mõttes ka avas mu silmad, et miks ma ikka siin töötan? Ma olen eestlane, minu emakeel ei ole inglise keel ja kui mõned inimesed, ennekõike manager, teeb sinu keelelise oskuse kohta nalja, siis asi lihtsalt ei ole väärt enam minu energiat. Ma ausalt teen vahet naljal ja lõõpimisel ning naeran isegi kaasa kui panen pange, aga kui sa tunned et see nali on 100% õelus, siis tuleb lihtsalt ära jalutada. Kui ma oma peikale sellest rääkisin siis paratamatult tulid ka pisarad ja taaskord sain aru et see töökoht ei ole mulle. Otsustasin lahkuda töölt, veetsime järgmise päeva 12 apostli juures ning eks ikka olid mul ka kahtlused, sest mul ei olnud uut tööd ootel.  Kui esmaspäeval tööle läksin, rääkisin peajuhatajaga ausalt kõigest ning MIKS ma ära lähen. Kuidas ma lihtsalt ei sulandu sinna, erinevad nähvamised ning need keelega seotud vahejuhtumid. Ta oli väga mõistev ja vabandas ette ja taha, et ma üldse sellises olukorras pidin olema ja proovis leida lahendust, et äkki ikka jääksin ja ta räägib teiste juhatajatega. Aga ma arvan, et see oleks tekitanud veel rohkem ebamugavust ning otsustasin koheselt lahkuda. Võib-olla oli aeg, et keegi ütleks seal ausalt asju välja ning tegin oma viimase vahetuse järgneval päeval. Koheselt teadsid sellest kõik ning osad managerid/supervisorid tulid mu juurde ja ütlesid, et kui kahju et ära lähen ning ka nemad on märganud erinevaid nähvamisi paljude inimeste vahel ja kuidas see on tekitanud halva vibe tööl. Seal töötamist alustades poleks ma ealeski uskunud, et asjad sellise suuna võtavad. Võisin küll kaotada ühe oma sissetulekutest, aga vastutasuks sain tagasi oma heaolu.
Nüüdseks on 2 nädalat möödas ja mul ei ole enam sellist stressi. Töötan hetkel vaid kohvikus, kuid hakkan homsest uut tööd otsima, sest kahjuks kohviku palk on lihtsalt nii-nii madal et end ära ei elata, aga vibe seepoolest rõõmus ja vaba. Ma arvan et paljud välismaal eestlased on olnud minuga sarnases olukorras. Vahel peab riskima ja ei tasu kannatada, sest alati saab uue töö leida. Ma ei tulnud siia mingit karjääri tegema, tahtsin vaid raha teenida et samal ajal reisida ja avastada Austraaliat. Igal asjal on piir ning olen tänulik iseendale, et suutsin sellest üle olla ning tegin lõpparve enne kui oleks liiga hilja olnud! Tänu töölt lahkumisele tekkis lõpuks vaba aega ning sain üks päev kokku ka teise Melbournes elava eestlasega Anna-Mariaga, kellega tegime ka natuke klõpse! Tunnen end nüüdseks jälle iseendana ja pakatan energiast! Laupäeval käisime ka Phillip saarel ning nii mõnus oli jälle ookeani ääres olla! 
***
2 weeks ago I shared news about quitting my job on instagram. Finally I am sharing the reasons behind it. From the beginning I had always felt like an outsider working there and things didn't change much. I tried hard to fit in, but sometimes I felt that the only way to be friends with them is to have a drink every night after work... But this just isn't for me, I care about my health and I don't think it's worth it to change yourself because of fitting in.  I tried to stay positive and not notice the bad vibe because I really needed the job and money, but I also have limits and some managers were always snapping at me, it really put me down. One of them also made a joke about my english skills and this really was the limit for me. I went home and felt I just couldn't take it anymore and my boyfriend was very supportive and also encouraged me to make a change, what I was so afraid of... Obviously because of losing my income, but this little situation opened my eyes and I understood that I came here to travel, not to make a career and really shouldn't feel anxious about going to work.  I took a decision to quit this job and move on. I went to work and talked to head manager honestly about everything and why I am leaving. He was very surprised about my decision but he totally understood my reasons. He was really sorry that I had to go through all that and apologised a lot. Next day I did my last shift and everybody knew about it and came to me and said how they felt the same when they started and how hard it was to fit in. Most of the staff were really nice but I needed to move on and quit stressing about work and take a decision towards happiness. At the end of the day, I didn't come here to make a career in hospitality. I just wanna work somewhere where is a good vibe, fun people and I could save some money to travel Australia. That's all.  
I am happy with my decision and I continued to work at the cafe, so at least I have some income but from tomorrow I am back with the job hunt and hopefully will be successful. Some time ago I also met up with fellow Estonian who lives in Melbourne and we shot some photos! It was so nice to be behind and in front of the camera! ;) I really feel like myself again and getting back on track with my life! 

Kommentaare ei ole

Back to Top