Jah täpselt niiii ilusad rannad ongi all lõunas Esperances ja üldse kogu Austraalias. Nagu postkaardipildid. Mõtlesin et oleks viimane aeg siia postitada Esperancest ja eriti seepärast et olen jälle siin nädalavahetuseks, sest mu farmer läheb peole oma sõbrannaga. Kui ma esimest korda siin käisin temaga kuu aega tagasi, siis sain osa esimesest hobusevõidusõidust ja kaotasin ka oma esimese kihlveo hah! Aga lõbus oli! Kõige meeldejäävam hetk vist oli see, kui mu farmeri sõbranna kelle juures ööbime ja kes on 65-aastane(!) tegi mulle sightseeingut ning üks hetk rallisime umbes 20 km liiva sees ja sel hetkel mõtlesin, kuidas elu võib ikka ägedaid ja inspireerivaid inimesi mu teele tuua! Külastasime erinevaid randasid, mis olid lihtsalt ahhetama panevad ja nägin ka oma elus esimest korda emusid vabalt ringi jooksmas. Kui farmis hommikuti jooksmas käin siis näen igapäevaselt põõsastes kängurusid hüppamas. Naljakas kui kiiresti olen ma kohanenud, sest kui kaks kuud tagasi nägin esimest korda kängurut põllu peal olin ma nii elevil ja oh my god kus on mu kaamera hah!
Aga tagasi mu igapäevase farmielu juurde. Ma olen ikka täiesti ära harjunud selle middle of nowhere elamisega ja isegi pimedas vetsu minnes ei haara taskulambi järele! :D Mul on viimased 3 nädalat siin jäänud ja siis juba lendan Eesti poole!!! Ootan väga! Ma olen järjekordselt teinud asju, mida ma poleks arvanud elu sees tegevat ja ka mõni asi on natuke vastumeelt olnud. Aga ütlen endale pidevalt, et see on siinne põllumajandus ning neid asju on tehtud niiviisi aastakümneid. Mis siis teinud olen? Alustan sellest kõige ebameeldivamast, et ikka saaksite rohkem aimu igapäevasest farmielust Austraalias ning ärge mind hukka mõistke. Ühel päeval lõikasime 147-l tallekesel sabad maha ja augustasime kõrvasid. Ei olnud just kõige meeldivam tegevus, eriti neid hoida jalad taeva poole, kuniks üks augustab ja teine naksab saba maha. Valus oli vaadata kuidas nad olid šokis ja siis koperdasid oma ema otsima. #notproud Mu farmer teadis väga hästi, mida ma sellest kõigest arvasin, eriti kuna ma olen suur loomaarmastaja ja ei söö liha aga ega siis seepärast see tegemata jää. See on farmielu, for real ja nende jaoks igapäevane. Minu jaoks oli see lihtsalt väga-väga harjumatu ja omamoodi kultuurišokk. Nädal aega tagasi tapsin ka oma esimese mao, mis oli välisukse ees. #notproud Jah mõtlete, et mis loomaarmastaja aga kui ma oleks sellelt maolt hammustada saanud, siis lebaksin haiglas hetkel. Pole just naljaasi, kui nad tuppa pääsevad... Kahjuks Austraalias on väga palju mürgiseid ämblikke/madusid/jne. Nüüd kontrollin uste sulgemist veel rohkem ning loodan et järgneva 3 nädala jooksul ei pea madudega silmitsi seisma. Kuna siin haritakse põldu niiviisi, et see pannakse põlema, siis olen seda põletustööd päris palju teinud. 2 nädalat tagasi süttisid kogemata naabrimehe 2 päeva vanad põletatud hunnikud ning see lõppes päris kontrollimatu tulekahjuga. Jooksime samuti appi ning veetsime pool päeva võideldes leekidega ning kustutades põldusid. Kõik süttib nagu säraküünal ja tule kiirus on lihtsalt meeletu! Mu tööd on siin ikka seinast seina, üks hetk vahetan traktorite kojamehi, teine hetk pahteldan ja värvin lagesid, parandan aeda või siis skännin ta vanu fotosid arvutisse. You name it! :D Ma arvan et paljud mõtlevad et no mis seal ikka, elad farmeriga ja saad oma päevad kirja. Ega tegelikult pole just kõige lihtsam ühe inimesega elada ja töötada ehk 24/7 koos olla ja teisi inimesi mitte näha. Ja eriti kui vanusevahe on 45 aastat. Vahepeal ikka tekib raginaid ning kuna ta on ikkagist mu tööandja, siis pean olema 24/7 tore ja mõistev, kuid ka mul on omad hetked, kus tahaks privaatsust ja korraks hingata. Õnneks 98% ajast me iseloomud klapivad ja me mõtleme ühtemoodi, kui miskit ei meeldi või häirib, siis kohe asjad selgeks rääkida ja saab edasi liikuda. Need 2% kui ei klapi, kõnnin mina lihtsalt minema või vaikin, kuniks end kogun. :D Mõnes mõttes on kindlasti kahju ära minna, eriti mu nunnu kutsa Blacky juurest, aga kuna mul jääb 16 farmipäeva veel teha siis suure tõenäosusega saan siia tagasi tulla ja oma teise aasta viisa jaoks need päevad kirja saada. Nüüd aga hakkab see ainuke wifiga kohvik siin uksi sulgema, kuhu ma 10km jalgrattaga väntasin! :D Kõige lõbusam on see, et vihma hakkas sadama, seega tagasitee saab mõnus olema! Anything for wifi! Loodan, et saite rohkem aimu Austraalia igapäevasest farmielust ning sellest, kui teistsugust elu ma siin elan. Elukogemus missugune.
Kommentaare ei ole