MY VIETNAM

Kuu aega möödas mu reisist ja ma pole siiani suutnud kirja panna Vietnami seiklusi. Viimane aeg vist algust teha. Alustan kõigepealt sellest, et enamus backeritel on suhteliselt sarnane marsruut.  Käiakse samades riikides ja linnades ja üks tüüpilisemaid marsruute on Lõuna-Tai saared, kust edasi liigutakse Põhja-Taisse ning seal edasi 2-päevane laevatripp Laosesse ning Kambodža ja siis juba Vietnam. Osad veel käivad Indoneesias ja Malaisias ning vähesed Filipiinidel aga seda kõike väga loogilises järjekorras. Iga kord kui ma rääkisin oma teekonnast, siis kõik vaatasid mind imelikult, et mis Su peas küll toimus? Ausalt, mitte keegi ei tripi Filipiinidelt Kesk-Vietnami ja siis alustab reisimist lõunasse. Aga mulle endale tundus kõik väga loogiline. Ma vist peaksin backpackeritest üldse eraldi postitus tegema kui kedagi huvitab üksinda backimine. See on täiesti teine kultuur ja ma ütlen ausalt, et see on täpselt mulle- spontaanne, lõbus ja suurepärane vabadus. Väga tavaline oli ka see, et inimene keda kohtasid Põhja-Tais, jalutab Sulle Vietnami hostelis vastu. Maailm on lihtsalt tohutult väike.
Saades nüüd aimu mu marsruudist, siis peale 24h reisimist Filipiinidelt jõudsin ma lõpuks Kesk-Vietnami, linna nimega Hoi An, mis on tuntud kui kuulus rätsepalinn. Kui nüüd võrdlen kolme riiki, siis Vietnam sümpatiseeris mulle kõige vähem. Ma olin enne sinna jõudmist juba kuulnud nii palju jutte, et Vietnami inimesed pole nii sõbralikud kui filipiinod ning on rohkem raha peal väljas. Proovisin mitte eelarvamusega suhtuda, sest igaühel omad kogemused. Oma esimese negatiivse kogemuse sain kätte esimese tunniga kui sõitsin Hoi Anis olevasse hotelli ja taksojuht tahtis minult topeltsummat aga see polnud minu mure, et ta ei teadnud kus hotell on ja sõitis mööda linna ringi. Aasias on igalpool fixed price ehk ma leppisin kokku 300000 dongi (16 euri) ja lõpuks ta tuli mulle hotelli järgi ja tegi draamat kuna tahtis topeltsummat. Tegelt oli natuke piinlik, aga eelnevad veedetud nädalad Aasias olid mind juba nii palju tugevamaks ja targemaks teinud ning ma ei andnud nii kergelt alla. Õnneks hotelli staff aitas talle seletada minu arvamust, sest ta ei osanud inglise keelt. Oleks selline asi olnud esimesel nädalal, oleks ma vist tagasihoidlikult poetanud talle need dongid ja öelnud sorry, sorry. Meie kui valged inimesed olime nende jaoks vaid kõndivad rahakotid. Kui Filipiinidel sain ma tasuta taksosõitu ja palju sõbralikke naeratusi siis alguses oli väga raske kohaneda Vietnami olemusega. Aga siin ei saa üldistada midagi, sest mul oli ka seal väga palju sõbralikke hetki. Ainuke asi, mis tekitas probleeme, oli inglise keele oskamatus ja suhtlust nendega oli vahel peaagu võimatu luua. Mainiksin ära, et eelviimasel päeval Vietnamis külastasin Ho Chi Minhis asuvat sõjamuuseumi ning peale seda nägin ma kõike teistmoodi. Mu silmad avati. Veetsin paar tundi seal ning poetasin pisaraid, sest see mida ameeriklased tegid neile 10 aastat järjest, on lihtsalt kohutav. Terve aeg muuseumis oli tunne, nagu keegi viskaks külma vett kaela.  Väga õõvastav kogemus, aga tänu sellele mõistsin ma selle riigi ajalugu ning läbielamisi.
Olgu, liigun nüüd positiivsemate nootidega edasi! Vietnami kui riigi vastu mul polnud niii suurt armastust, aga see riik jääb mulle alatiseks meelde. Et siis miks? No eks enamus juba teavad tänu Instagramile, et seal kohtasin saatuse tahtel oma peikat. Wohoo! Jätan selle pika armastusloo siia kirjutamata ning räägin parem, mis kogemusi pakkus mulle mu viimane sihtkoht! Alustuseks võin öelda seda, et mul oli Vietnami jõudes null plaani. Teadsin vaid seda, et pean 24.märtsi õhtuks olema Ho Chi Minhi lennujaamas ning selleni oli mul aega kolm nädalat. Päris mõnus vabadus või mis? Mu algne plaan oli veeta 2-3 ööd Hoi Anis ja siis lõuna poole liikuma hakata, aga see oli vaid plaan mu peas, sest tegelikult veetsin ma lõpuks seal 6 ööd.  Rääkides sellest linnast, siis see oli mu lemmiklinn Vietnamis. Mõnusa suurusega, omapärase kultuuriga ning mu lemmikosa- kõik sõitsid ratastega. 10000 dongi (40 senti) eest rentisin iga hommik omale ratta ning avastasin linna koos teiste backeritega. Hoi Ani vanalinn on väga pika ajalooga ning mu lemmikosa oli igalpool olevad laternad! Nüüd tagantjärgi on mul kahju, et õhtuti kaamerat kaasa ei võtnud, sest need vaated olid lihtsalt megaarmsad!
Hoi An on kuulus rätsepalinn ja see tähendab seda, et sa astud poodi sisse ja lased teha omale väga väikse raha eest uue garderoobi, kaasa arvatud kingad, kotid jne. Laisk rätsep nagu ma ise olen, lasin endale teha vaid lühiksed püksid ja kleidi. Mu garderoob reisil oli väga väike. Iga päev kandsin põhimõtteliselt samu riideid, siis võite uskuda kui suur rõõm oli midagi uut kanda haha. Lasin teha ka 3 paari jalanõusid ja ma ei jõua ära oodata suve, et saaks neid jälle kanda!
 

Peale kolmandat ööd Hoi Anis pidin võtma turistireisi Cham saarele ühe USA tüdrukuga ning siis liikuma järgmisesse linna-Dalati, aga kuna saatus tegi oma töö ja tõi mu ellu kellegi erilise siis plaanid muutusid. Nüüdsest reisisin siis kellegiga koos. Cham saare avastamine ära ei jäänud, sest otsustasime sinna omal käel minna. Algselt tundus päris hea mõte, aga kui hommikul kell 7 istuda sadamas ja mõista, et mitte ükski inimene ei räägi inglise keelt, siis tekkis küll väike kahtlus kõige osas. Õnneks asjad lahenesid ja paari tunni pärast istusime kiirpaati koos 20 hiina turistiga, kes vaid kiljusid ning proovisid elu eest hoida kinni oma kõikvõimalikest selfie-aparaatidest. Kogu tripp sinna saarele oli paras seiklus ning see jätkus..Kui küsisime inglise keeles "Where is the hotel? Where we can eat?" vaadati meid suurte silmadega ja ei saadud ühesti sõnast aru. Nagu whaaaaaaaaat. Suhtlus nendega oli kohutavalt raske. Seal saare peal oli vaid üks guesthouse ja paar kodumajutust. Maksime kahepeale kokku 6 eurot öö eest... Hahahaha. Jah, Aasia on odav.  Kuna turistidele rollereid ei renditud ega isegi rattaid siis avastasime saart jala. Mingit kaarti meil polnud, rääkimata internetist, proovisime käte-jalgadega selgeks teha mida otsime ja kuhu minna tahame ja see oli tõeline kohaliku elu kogemus. Cham saar oli tõeline paradiis, just oma eraldatuse pärast. Sealt ära tulles sain ma ka esimest korda reaalselt tünga. Kui sinna sõitsime, maksime kiirpaadi ja 30 min eest 150 tuhat dongi ja kuna sealt saarelt läks tagasi mandrile vaid üks praam, mis loksus kaks tundi siis makstes 150 tuhat dongi tundus okei. Kuni nägime palju kohalikud maksid- 20 tuhat dongi. Mismõttttes nagu? Ma tundsin esimest korda reisil, kuidas ma tünga sain. Hingepõhjani solvunud. Aga nagu ma ütlesin-kõndiv rahakott.

 Cham saarelt ära tulles oli plaan võtta ööbuss 19 tundi ja sõita Dalati ja mu kaaslane tuli minuga kaasa, olenemata sellest, et ta oli juba lõunas käinud ja pidi hoopis põhja reisima. Aga change of plans. Veetsime veel ühe öö Hoi Anis ja võtsime ööbussi järgmine õhtu. Minu jaoks oli see ööbuss üks kohutavamaid elamusi Vietnamist. Meie bussijuht oli täiesti segane! Ööbuss tähendab siis seda, et seal on lamavad istmed ehk voodid aga kui bussijuht paneb kogu aeg pidureid blokki siis arvata on et sa lendad igalepoole ja õndsast unest ei tule midagi välja.  Nha Trangis hommikul kell 6 vahetasime bussi ja viimased 4-5h Dalati võisid alata. Miks siis kõik backerid lähevad Dalati? Sest seal saab teha koskedel ronimist ja allahüpamist. Kõik backerid kiitsid seda taevani kuna see on tõeline adrenaliinisööst ja muidugi mul silmad särasid ja ei jõudnud ära oodata selle tegemist! Rääkides mu õnnest- sel päeval ja järgmisel oli see suletud, kuna vee surve oli liiga tugev ja ükski turistikoht seda ei pakkunud sel ajal, kuna see oli ohtlik. Mul olid pisarad reaaselt silmas. Kes mind rohkem tunneb, teab milline adrekasõltlane ma olen. Nojah, rentisime siis niisama rolleri ja sõitsime linnast välja Elephants waterfalli vaatama.  A ja mis kõige parem, kuna see koht asus mägedes siis õhtul oli niiii külm! Otsisin koti põhjast pikad püksid jalga ning kuna ma olin kuskil riigis oma ainsa pusa ära kaotanud, siis sain oma valusaid hambaid klõgistada.

Kuna canyoningi teha ei saanud, võtsime bussiga suuna Mui Ne-sse, kus veetsime ühe öö. See koht on tuntud kui vene rahvusest inimeste lemmikkohana ja see oli ka põhjus, miks minuga igalpool vene keeles rääkima hakati. Meil oli piiratud aeg jäänud, sest temal läks lend koju ning sellepärast liikusime Ho Chi Minhi natuke kiiremini. Mui Ne-s on kuulsad liivakõrbed, mida külastasime ning veetsime seal mõnusat aega.

 Hommikul võtsime bussi Ho Chi Minhi ja veetes seal linnas paar tundi, tundsin ma juba kui väga ma tahan sealt minema. Pisaratega saatsin järgmine hommik oma kaaslase koju ära ning siis oli nädal aega trippimist mul jäänud. 
Olles terve päev Ho Chi Minhis sain kiirelt aru, et see pole kindlasti koht kus ma tahan oma päevi veeta.  Kohutavalt räpane, kiire ja piisavalt ohtlik linn, kust hea meelega kiirelt sääred teha. Näiteks, ühel ristmikul kohtasin ühte tüdrukut, kes küsis teed lähima shoppingmarketi juurde ning juhatades talle teed, rääkis ta, et tuli just ööbussilt maha ning hakates bussi alt oma seljakotti võtma siis üllatus üllatus- see oli läinud. Apppi, ma tundsin talle nii kaasa. Igast erinevad suveniirid, mida ta oli soetanud igst riikidest jne. Ei kujuta ette, et endal midagi sellist oleks juhtunud. Kui nüüd tagantjärele mõelda, siis mul läks tõeliselt hästi. Ho Chi Minhi hostelis kuulsin päris paljudelt, kuidas kedagi oli röövitud ja mida kõike veel. Üks tüdruk oli endast väga väljas, sest ta pass oli ta kotis. Näiteks Hoi Anis nägin ma ka pealt, kuidas ühel hetkel oli nuga ja ketid väljas ning Aussie kuti õhtu oleks halvasti lõppenud. Aga ei saa nüüd öelda, et Aasia oleks megaohtlik. Kõik oleneb endast. Kui ikka lähed purjus peaga üksi koju, siis suht loogiline, et Sind röövitakse või kui hakkad kohaliku mootorratta vennaga vaidlema või teda tõukama, siis pole imestada kui nuga väljas on. Tuleb ise olla ettevaatlik, kuigi Eestis olles ma mõtlesin ka, et ostan pipragaasi ja üksinda öösel ei jaluta jne. Pfff, muidugi need olid ja jäid vaid mõteteks. :D Kuna Ho Chi Minh mulle ei meeldinud, uurisin ümbrust ning lõpuks võtsin 5-tunnise bussisõidu tagasi Mui Ne-sse, kus veetsin kolm ööd megalahedas backerite villages ning puhkasin puhkusest.
Mui Nes tutvusin uute lahedate inimestega, nautisin Vietnami kööki ning lihtsalt chillisin.  Oma reisi viimased kaks ööd veetsin Ho Chi Minhis, kust võtsin ka päevase Mekong Delta jõe tuuri, mis oli tõeliselt lõbus! Tegin kiirshopinguid, külastasin sõjamuuseumi ning proovisin oma viimast aega maksimaalselt ära kasutada.  Ja Vietnamiga lõppeski mu Aasia tripp ning mu miljonäri elu. Jep, Vietnamis sain võtta pangast miljoneid välja. Olid ajad.. Loodan, et lõpuks panen ka oma reisivideo kokku, siis oleks ka liikuv pilt olemas! Need 7 nädalat Aasias olid suurepärased ja ma ei jõua ära oodata oma uut reisi sinna! See oli küll nüüd väga kiire kokkuvõte mu nädalatest Vietnamis, aga  loodan, et saite nüüd rohkem aimu selle riigi kohta! Soovitan soojalt Aasiat ning kõik küsimused on kommentaarides teretulnud! 

8 kommentaari

  1. Räägi siis armastusloost ka ikka! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hehe, midagi peab privaatseks ka jääma :) Võib-olla kunagi jagan sea lugu :)

      Kustuta
  2. Kas sult reisi ajal ei varastatud midagi?
    Kui ebamugav seal seljakoti + kohvriga liikuda oleks? :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Õnneks ei varastatud! :) Seljakotiga on mugav liigelda aga samas saaks ka vabalt kohvriga hakkama. Oleneb kui kauaks minna ning mis sihtkohtadesse. ;)

      Kustuta
  3. Mis selle bäkkerite village'i nimi ka oli, mäletad? Või kust, kuidas seda leida? :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See asub Mui Nes ning nimi oligi Backpackers Village. Ta asub seal peateel ja see on superlahe koht ja super hinna ning kvaliteedi suhe! :)

      Kustuta

Back to Top